Vastupidiselt Elver Loho väitele pole Eesti poliitikal ja vabakonnal häda midagi, pigem on küsimus inimeste liialt poliitikakauges ellusuhtumises, leiab IRLi Noorte juht Sirle Rosenfeldt.
Sirle Rosenfeldt: kas tähelepanuvajadus paneb vaenama?
/nginx/o/2018/12/14/11655657t1h02d3.jpg)
31. mai 2013, 13:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Artiklist «Uhkus ei tule loosungist» saab lugeda sellest, kuidas Elver Loho elusse Eestis suhtub. On rahulolematus ja ebamäärane vastandumine, mis on tingitud sellest, et arvatakse, et need kes ei ole «meie», on halvad inimesed. Need «mitte meie» on poliitikud, ametnikud, intellektuaalid ning erakondade noorteorganisatsioonide liikmed on täiesti mõttetud.
Ma ei ole Elver Lohoga kohtunud, ega mäleta, et ta meie noorteorganisatsiooni vastu huvi oleks tundnud. Ma ei ole tema raevukate üldistustega nõus ja isegi kui tema artiklis on asjaolusid, millega võib nõustuda, siis ei ole ma nõus stiiliga, milleks on kuri lahmimine.
Väide, et kodanikuühiskond tärkas 2012. aastal koos ACTA protestidega on enesekeskne. Fooliummütside ja seemnete üle võib Elver kindlasti uhke olla kuid kodanikuühiskond tärkas Eestis siiski varem. Näiteks Muinsuskaitse Selts asutati 1987. aastal, Kodanike Komiteede Liikumine 1989. aastal jne. Ja siis on veel terve hulk aastaid tublid ja aktiivsed Eesti inimesed tegelenud kodukandiliikumiste ja kõiksuguste MTÜdega, millel on sinna koondunute arvates ilmselt enamasti siiski üllas eesmärk. Ja siis oli Teeme Ära aktsioon mis on jätkunud ja kus ma ka ise olen osalenud.
Minnes tagasi erakondade noortekogude juurde siis tegemist ei ole tasuta alkoholi ja seksuaalse alatooniga tutvuste otsimisega, noorpoliitikud on Eesti arengusse panustanud palju enamaga, mida Loho aga ignoreerib või ei tea. Näiteid ei ole tarvis tuua kaugelt – vaadakem meie justiitsministrit, kaitseministrit, sotsiaalministrit, keskkonnaministrit või siseministrit. Need inimesed on poliitikasse jõudnud noorteorganisatsioonide kaudu ning neid on ilmselt kannustanud huvi poliitika vastu.
Kui üldse kedagi süüdistada, siis ehk poliitikakauges ellusuhtumises. Poliitika on üks osa meie elust, millega puutume kokku igal hetkel – poes, koolis, tööl, kodus. Probleemiks võib pigem ehk välja tuua aeglase noorpoliitikute pealekasvu kuigi Eesti on noorpoliitikute ja noorte ministritega maailmas üsna silmapaistev.
Lahendus on professionaalsed poliitikud ja haritud järelkasv. Professionaalsus tähendab ka, et poliitikud oskavad vältida tehnilisi apse ning süvenevad sisusse, mis tähendab, et debatti on võimalik hoida sisu ja maailmavaate, mitte «ametiauto margi» tasemel. Skandinaavia kogemus on, et professionaalsed poliitikud võrsuvad erakonna noortekogudest. Väärib märkimist, et nii Soome, Rootsi, Norra kui ka Taani ametisolevad peaministrid on «professionaalsed poliitikud», see tähendab, et kogu nende karjäär on kulgenud poliitikas.