Eleringi juhatuse esimees Taavi Veskimägi kirjutab, et kohustus hoida Eesti elektrisüsteemis kasutatavat tootmisvõimsust 110 protsendi tasemel tiputarbimisest on koormav ja tehniliselt ebavajalik.
Taavi Veskimägi: valiku teeb turg
30. mai 2013, 14:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti on osa Euroopa ühtsest energia siseturust. Asume Euroopa elektrisüsteemide ristteel ja siinsed energeetika tulevikuvõimalused peituvad energiasüsteemide võrgustumises. Euroopa Liidu energiamajanduse visioon – ühtne võrk, ühtne turg – töötab Eesti energiatarbija huvides. Tarbija elektriga varustatuse Valgas tagab sama kindlusega nii Riias või Narvas asuv elektrijaam.
Elektriga varustatuse seisukohalt, nagu ka paljude teiste kaupade puhul, ei saa Euroopa Liidu liikmesriikide piiridel olla enam mingit tähtsust. Täpselt nagu see toimiva ühtse siseturu järgi peab olema. Tihti võivad elektrisüsteemide «pudelikaelad» olla riikide sees, mitte riikide vahel. Veelgi enam aga inimeste peas. Energiavarustuskindlusest on harjutud mõtlema riigipõhiselt. Kas elektrijaam Lätis on Eesti tarbija elektriga varustamise seisukohalt millegi poolest halvem kui elektrijaam Eestis? Ei ole, kui lätlasi usaldame.
Riigipõhine varustuskindluse käsitlus ja regionaalsed elektrimajanduse lahendused ei lähe omavahel kokku. Samuti pärsib selline mõtteviis Euroopa ühise siseturu loomiseks vajalike ülepiirilise mõjuga investeeringute realiseerimist, sest kulude katmisel peaksid osalema mitte ainult riigid, mida see ühendus füüsiliselt puudutab, vaid kõik kasusaajad. Näiteks Estlink 2 investeeringut peaksid finantseerima lisaks Eesti ja Soome tarbijatele ka Läti ja Leedu tarbijad, kes sellest samuti kasu saavad.
Eesti tarbija elektriga varustatuse tagamist käsitledes tuleb liikuda riigipõhiselt lähenemiselt regioonipõhisele. Käesolev aruanne vaatabki tarbija varustuskindlust Eestis asuvate kasutatavate tootmisvõimsuste ja ühenduste koosmõjus. Järgmisel kümnel aastal on nii elektri tootmisvõimsused kui põhivõrk Eestis piisavad, et tagada tarbijate varustamine elektriga nii tiputarbimise ajal kui ka ekstreemsete ilmastikuolude korral.
Selle aasta 3. juunil liitub Läti viimase Põhjamaade-Balti piirkonna riigina Nord Pool Spoti elektribörsiga, mis tagab efektiivse ühise turukorralduse kõigis piirkonna riikides. Väidetavalt peaksid ühtne turg ja võrk tagama 25 protsenti väiksema investeeringuvajaduse elektritootmisesse võrreldes olukorraga, kus iga riik vaatab tarbimise ja tootmise tasakaalu riigipõhiselt.
Mida väiksem on süsteem, seda ebaefektiivsemad on investeeringud elektritootmisesse ainult konkreetse riigi tarbimiskoormust arvestades. Eesti elektrisüsteemis on tarbimiskoormus olnud viimase nelja aasta arvestuses keskmiselt ainult 13 protsendil aasta tundidest kõrgem kui 1200 megavatti. Orienteeruvalt 600 megavatti tootmisvõimsust, hinnangulise maksumusega vähemalt pool miljardit või enam eurot, saaks aasta 8760 tunnist kasutust kõigest 1100 tundi või vähem.
Seega on siin Eesti jaoks üks oluline ja suure hinnasildiga valiku koht. Kas läheme edasi strateegiaga, et integreeritud turu ja ühenduste olemasolu on tore, kuid igaks juhuks peab olema kogu tootmisvõimsus enda «tagahoovis»? Sellise käsitluse korral maksaks tarbija turupõhiste investeeringutega võrreldes ligikaudu pool miljardit eurot enam. Seda olukorras, kus Valga tarbija jaoks tagab elektrijaam Lätis parema varustuskindluse, sest peamine pudelikael Eesti-Läti elektrisüsteemis asub hoopiski Narva ja Tartu vahel.
Tootmist ja ühendusvõimsusi koos käsitledes peab Elering tarbijale koormavaks ja tehniliselt ebavajalikuks nõuet, mis hetkel kohustab hoidma Eesti elektrisüsteemis kasutatavat tootmisvõimsust 110 protsendi tasemel tiputarbimisest. Eesti on liiga pisike, et seda numbrit riigipõhiselt hinnata. Arvestades ehitatavaid ja planeeritavaid välisühendusi, piisab, kui Balti riikides kokku on 80 protsenti tootmisvõimsusi võrreldes regiooni tiputarbimisega.
Kõige olulisem investeering regioonipõhise varustuskindluse seisukohalt on kolmanda Eesti-Läti elektriühenduse ehitamine, mis võimaldab väheste ülekandepiirangutega siduda Balti riikide tarbimise-tootmise üheks tervikuks. Samuti tagab see juurdepääsu teiste Balti riikide välisühenduste ekspordi- ja impordivõimalustele. Kuigi varustuskindluse seisukohalt ei pea siinne tootmisvõimsus katma tarbimist täielikult, ei tähenda see, et Eestis ja Balti riikides ei võiks elektrijaamu olla kohalikust tarbimisest mitu korda enam.
Elektri eksport võiks olla üks siinseid ekspordivedureid. Kasutame ehitatavaid elektriühendusi mitte elektri impordiks, vaid ekspordiks. Võimalused on suured: juurdepääs on olemas nii Venemaa, Põhjamaade kui juba lähitulevikus Kesk-Euroopa elektriturule.
Saavutamaks Balti riikides 2030. aastal 80 protsendi kasutatavate tootmisvõimsuste taset tiputarbimise suhtes, on praeguste teadmiste juures puudu 800 megavatti tootmisvõimsusi. Millised jaamad need on ja kes need ehitab? Euroopa energiamajanduse praeguse segaduse ja madalate elektrihindade juures ei julge keegi Euroopas turupõhiselt vajalikesse uutesse tootmisvõimsustesse investeerida. Selleks et tagada elektrisüsteemi tööshoidmiseks vajalikud investeeringud elektrijaamadesse või tarbimise juhtimisse, kaalutakse energiaturu (praegune Nord Pool Spoti mudel) kõrvale võimsusturu loomist. Võimsusturg peaks tagama piisava hulga planeeritava tootmis-tarbimisvõimsuse olemasolu elektrisüsteemis.
Oluline on hinnastada kõiki võimsusi, nii tootmis- kui tarbimisvõimsusi, ühtsetel alustel. Seda nii kasutatavate kütuste, genereerimise viiside kui ka uute ja olemasolevate elektrijaamade vaates, arvestades samuti erinevaid tarbimise juhtimise meetmeid. Valiku peab tegema turg! Euroopa Komisjon on lubanud vastavad esimesed juhised avaldada selle aasta juulis.
Eesti energeetika «suur idee» saaks paljuski põhineda info- ja kommunikatsioonitehnoloogilistel rakendustel energeetikas. Need on universaalsed ja teistesse elektrisüsteemidesse eksporditavad. Siin on olemas Eesti infotehnoloogia bränd, mida regioonis usaldatakse. Regiooni põhivõrguettevõtte infotehnoloogia koostöös jääb vastutus enamasti loomulikult Eesti kanda. Seda alates energiasüsteemi ja turgude modelleerimise suutlikkuse ülesehitamisest kuni tarbimise juhtimise lahendusteni välja.
Viimane suundanäitav lahendus selles vallas on koos elektrituru avamisega tööle hakanud andmeladu, mis võimaldab tarbijate mõõteandmete ja lepingute haldust. Konservatiivses elektroenergeetikas toimub paradigmamuutus, kus infotehnoloogia mängib keskset rolli.
Ühtse Põhjamaade-Balti elektrituru loomine koos vajalike ühendustega on seni olnud Eesti elektrimajanduses tähtsaim strateegiline eesmärk, tagamaks tarbijale pikaajaline varustuskindlus parima hinnaga. Järgmine eesmärk on desünkroniseerida Balti riikide elektrisüsteem Venemaa ühendatud elektrisüsteemist ja sünkroontöö Mandri-Euroopaga. See on Eesti energiamajanduse geopoliitilise U-pöörde grande finale – idast lahti, läänega kokku!
Euroopa elektrisüsteemidega integreerumine aitab lisaks energiajulgeolekule kaasa energiakaubanduse arengule, võimaldades energiaga kauplejatel pakkuda tulevikus vaba turu tingimustes tarbijatele parimat elektri hinda, mis kujuneb kogu Euroopat hõlmaval turul.