Neeme Korv: igavavõitu hiilgus

Üks sportmängude iga-aastane kõrghetk on jälle ajalugu. Kolmapäeva viimastel tundidel selgus Roomas jalgpalli Euroopa Meistrite liiga tänavune parim. Kümnete miljonite televaatajate pilgu all graveeriti karikale «FC Barcelona». Sadas kullavihma, kõlas liiga hümn.

Pole kahtlust – hooaeg pakkus midagi igale maitsele. Ilusat ja kõrgetasemelist jalgpalli. Pinget ja dramaatilisi hetki, kroonijuveeliks ehk Andrés Iniesta värav Chelsea vastu poolfinaali kohtuniku lisatud aja kolmandal minutil, mis tagas Barcelonale finaalikoha. Tähed särasid, kapriisitsesid, viskasid nalja, läksid üle piiri. Kohtunikud said oma koosa nii penaltite eest, mis määrati, kui nende eest, mis määramata jäid.

Ja ometi täidab mind viimastel aastatel seda vaatemängu jälgides mingi seletamatu nukrusetunne. Üleilmastunud tippklubijalgpall, spordialade ku­ningas oma uhkeimas rüüs, mõjub kogu oma välise toreduse juures nagu tema ülikalli lossi külm ja hingetu hiilgus.

Tahame seda tunnistada või mitte, aga tippliigades otsustab paremusjärjestuse teravaima tipu raha. Nõus, alati on otsustanud. Kuid viimastel aastatel on see muutunud määravaima tähtsusega teguriks. Euroopa jalgpalliliidu poliitika ei kontrolli enam toimuvat – kus raha on, sinna voolab seda järjest juurde.

Möödunud viiel hooajal on Inglismaa meistriliigas, Premier League’is jaganud esikolmikukohad omavahel neli, Hispaania La Ligas viis klubi. Seega keerlevad ka Meistrite liigas ikka ühed ja samad meeskonnad. Nii ongi liiga suurim intriig, millise klubi eest siis Cristiano Ronaldo eelseisval hooajal mängib. Muidugi paneb tulemusele aluse ka treener, kes kokku ostetud tähtede pundi kõige osavamaks tervikuks vormib.

Üllatajate esiletõus on järjest enam ime. Mõned, kellest mullu sügisel räägiti, nagu Hoffenheim Saksamaal või Hull Inglismaal, leiavad end lõpuks ikka tiitliheitlusest kaugel.

Ja talendid-kasvandikud langevad Abramovitšite saagiks. Niinimetatud superklubide ajastu üks hädasid ongi selles, et igaühes neist peitub veel teine või isegi kolmas väga hea meeskond. Need on mängijad, kes võiksid aidata väiksemal klubil üllatada, kuid raha sunnib neid Chelsea või Real Madridi pinki nühkima. Oma tähetundi oodates mööduvad nii parimad aastad.

Mida võiks tuua tulevik? Lõpmatuseni ei saa jätkuda ükski tendents. Ühel päeval mullid lihtsalt lõhkevad. Superklubidel on ka omajagu võlakoormust kaelas ning miljardärist omanik võib ühel päeval öelda, et, ah, enam ei viitsi. Võib-olla segab masu kaarte ka tippjalgpallis. Mulle see meeldiks.