Kalle Muuli: potšemu eerevil?

Kalle Muuli
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mare Rossmann sai 1988 aasta mais hakkama tavatu julgustükiga.
Mare Rossmann sai 1988 aasta mais hakkama tavatu julgustükiga. Foto: Erakogu

Rahvarinde esimeseks proovikiviks ja EKP juhi Karl Vaino viimaseks kirstunaelaks sai delegaatide valimine NLKP 19. parteikonverentsile.

Rahvarinne oli küll lubanud toetada NLKP kurssi, kuid keelanud palgaliste parteitöötajate kuulumise oma ridadesse. See ei seganud Rahvarinde juhte nõudmast, et Eesti komparteid esindaksid Moskvas just nemad, Rahvarinde kommunistid, mitte Karl Vaino käepikendused. Vormiliselt oli tegu kompartei sisetüliga, sisuliselt vastandus venemeelsetele juhtidele kogu eesti rahvas.

Et Vainole survet avaldada, nõudis Rahvarinne vabu ja demokraatlikke delegaatide valimisi. Neid oli tollastes oludes muidugi võimatu korraldada. Kremlist oli ette antud vaid delegaatide kvoot ja esitamise tähtaeg, muid juhtnööre polnud. Leppida kõigest mõne nädalaga kokku valimisreeglid, korraldada ülemaaline kampaania ja viia läbi valimised – see oleks olnud tõsine katsumus ka lääne erakondadele, saati siis lagunevale komparteile.

Üldiselt arvati, et Vaino kardab valimisi iseenda ja oma kamarilja delegaadikohtade pärast. Aga Vaino jäärapäisusel oli teinegi põhjus: ta lihtsalt ei saanud aru, mida temalt tahetakse.

1988. aasta mai lõpuks oli Vaino juba nii tümaks ja taltsaks tehtud, et kuulutas EKP KK pleenumil: «Me suhtume positiivselt kõigisse liikumistesse, mis tekivad partei uutmispoliitika toetuseks, sealhulgas ka Rahvarinde ideesse.» Kunagine võimukas venestaja oli pukis püsimiseks valmis peatama venelaste sisserände, tegema Kingissepast Kuressaare, ristima ajalehe Tee Kommunismile uuesti Sakalaks ja võibolla isegi punalipu sinimustvalge vastu vahetama, aga vabad valimised – need käisid üle mõistuse.

Vaino laskis oma osakonnajuhatajal Eduard Tšerevaškol Rahva Hääles selgitada: valimised ongi tegelikult täiesti vabad, sest parteiorganisatsioonid said vabalt esitada kandidaate ja parteijuhid valivad nüüd vabalt just nende kandidaatide seast delegaadid välja. Kõlab nagu anekdoot, aga säärane oligi raudse eesriide taga elanud esikommunisti arusaam vabadest valimistest.

Lõpliku vaba valiku pidi tegema muidugi peremees ise. Selleks kutsus ta 30. maiks Valgesse majja kokku EKP keskkomitee pleenumi. Vaino tervitas tulevasi delegaate vene keeles ja teatas oma kõne lõpuks, et Moskva rong väljub see ja see kell ning sõnavõtuga delegatsiooni nimel «budu võstupat ja».

Rakvere kooliõpetaja Mare Rossmann, üks väheseid keskkomitee sõelast läbi mahtunud Rahvarinde kandidaate, sai seepeale hakkama ennekuulmatu julgustükiga. Ta hüppas püsti, palus sõna ja ütles, et nii see asi küll ei lähe, kõigepealt tuleb ikka läbi arutada, milliste seisukohtadega Eesti esindajad Moskvasse lähevad. Vaino ei saanud midagi aru ja küsis Rossmanni jutu ajal oma naabrilt mitu korda vene keeles: «Millest ta räägib? Mis tal viga on?»

Kui Rossmann lõpetas oma sõnavõtu teatega, et vastavalt Lääne-Virumaa Rahvarinde otsusele ei saa Karl Vaino Eesti delegatsiooni nimel Moskvas esineda, sest ta on kaotanud rahva usalduse, hakkas Vaino õhku ahmima.

«Neiud on täna lihtsalt ärevil,» püüdis üks delegaat, Tartu kliinilise haigla peaarst Laur Karu piinlikku hetke naljaks pöörata.

«Potšemu eerevil?» nõudis Vaino Rossmannilt.

Olukorra päästis ideoloogiasekretär Indrek Toome, kes vabandas, et delegatsiooni seisukohti kindlasti arutatakse, kuid täna ei olda selleks veel valmis.

Kunstnike liidu esimees Enn Põldroos tegi ettepaneku, et pleenum hääletaks läbi kõik 77 kandidaati, kuid Vaino oli oma vaba valiku juba teinud. Hääletusele pandi ainult 32 kandidaati – just nii palju kui delegaate vaja – ja pleenum kiitis need ühe nimekirjana ka heaks.

Järgmisel päeval teatas Edasi esikülje pealkiri sapiselt «Kõik on selge!» ja Rahvarinne alustas protestimeeleavaldusi. Indrek Toome ja EKP Tallinna komitee juht Enn-Arno Sillari olid ennegi omavahel vaikselt arutanud, kuidas upitada Vaino üle uppuva paadi serva, et mitte koos temaga põhja minna, kuid nüüd, pärast pleenumit, hakkas neil korraga väga kiire.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles