Praegune majanduskriis sai alguse kinnisvaramulli kasvust, mida võimendas pangandussektori vastutustundetu kaasaaitamine. Riik, mille üheks ülesandeks on tagada riigi majanduse toimimise stabiilsus soodsa majanduskeskkonna loomise kaudu, ei teinud midagi kinnisvaraturu jahutamiseks. Alljärgnevalt vaatleme stsenaariumi kriisi leevendamiseks riigipoolse interventsiooni kaudu sellesse samasse turgu.
Tasakaalus majanduses on ehituses hõivatud seitse kuni kümme protsenti töötajatest. Meil oli enne buumi 2000. aastal seitse protsenti. 2008. aastaks oli see kasvanud peaaegu kaks korda. Praeguses kontekstis järeldub sellest, et ainuüksi ehitusest vabaneb tööjõuturule üle 40 000 töötu.
Pärast kriisist väljumist peaks meid ees ootama keskmisest suurem ehitusnõudlus. Seda lubab prognoosida elamispinnaga kindlustatuse taset, mis meil on veel alla 30 m² elaniku kohta, arenenud maades on see 40 m². Elamuehitus moodustab ligi poole kogu ehitusmahust.
Teine lähtepunkt on energiaprobleemide lahendamise viis. Avalikkuse ette toodud diskussioonidest on jäänud kõlama vajadus suurendada energiatootmist lähema 15 aasta jooksul 25 protsendi võrra. Diskussioon kulgeb põhiliselt energiaallikate alternatiivide ümber. Sealjuures nagu ei eksisteerikski alternatiivi energiasäästu näol.
Eestis on niinimetatud külmi maju, mis ehitatud enne ilmasõda ja Nõukogude ajal, mille piirete soojatakistus on väga madal, kaugelt üle 10 miljoni m². ELi statistika näitab, et 40 protsenti kogu energiatarbimisest kulub hoonete kütmiseks ja ventileerimiseks. Hoonete soojustamise tasuvusarvutused näitavad, et sellised investeeringud tasuvad 13–15 aastaga, samal ajal aga energiatootmisse tehtud investeeringute tasuvusaeg ületab 20 aastat.
Seega, kui arvestada, et valitsuse ülesanne on laiendada elektri tootmist 20–25 protsenti, siis ehitiste energiasäästlikus renoveerimises peituv potentsiaalne sääst on sama suur ja sealjuures oluliselt väiksema kapitali erikuluga. Pealegi jäetakse energiadefitsiidile lahenduse otsimisel ainult tootmise suurendamise kaudu kõik kulud elanikkonna kanda.
Arvutused näitavad, et nn külma korterelamu kompleksne energiasäästule suunatud rekonstrueerimine võimaldab vähendada soojuse erikulu praeguselt tasemelt 290 kWh/m² aastas vähemalt tasemeni 100 kWh/m² aastas kapitali erikuluga 2200 kr/m². Ainult 20-aastast ajalist horisonti silmas pidades oleks sääst 50 m² korteri puhul 500 krooni kuus.
Praeguse laenuintressi juures kujuneks korteriühistu 15 aastaks võetud laenu tagasimaksmise koormuseks elanikele 21 kr/m² kohta kuus ehk üle 1000 kr kuus 50 m² suuruse korteri puhul. See käib aga suurele osale elanikkonnast ja eriti pensionäridele üle jõu.
Siin peab riik appi tulema. Energia tootmise laiendamisse planeeritud, ilmselt laenatav ja ELi struktuurfondide raha tuleks suunata energiasäästu programmidesse.
Elanikkonna jaoks tähendaks see, et energiale tehtud kulude kokkuhoid kompenseeriks korteriühistu kaudu hoone soojuslikuks rekonstrueerimiseks võetud laenukoormuse.
Rääkimata sellest, et me säilitaksime töökohad ehitustöölistele, kes uute elamispindade ehitamise asemel tegeleksid ajutiselt majade soojustamisega. Ehitustöölise ümberõpe soojustamistööle on suhteliselt lihtne ja toimuks töökohal. Töö säilitaksid ka paljud projekteerijad.
Majade soojustamine peab olema kompleksne. Praegu sageli praktiseeritav osaline lahenduste kasutamise efekt on väike. Näiteks mitmekorruselises kortermajas, kus keskkütte majasisene jaotussüsteem ei olnud täielikult reguleeritav, asendati osas korterites «külmad aknad» uute pakettidega ja temperatuur nendes korterites tõusis kolm-neli kraadi.
Kuna puudus majasisese soojusjaotussüsteemi reguleerimise võimalus, olid korterivaldajad sunnitud liigse soojuse aknast välja laskma, sest küttetase majas peab tagama elamisväärse soojuse ka nendes korterites, kus on vanad aknad.
Paneelmajades, kus pole pööninguid, tuleksid katused soojustada viilkatuse alla, tekitades tingimused väljaventileeritava õhu kogumiseks ja soojusvaheti paigaldamiseks, et selle arvel toota majas vajalikku sooja vett.
Kriisiolukord nõuab erandlikke lahendusi. Minu mõttearenduse eesmärk ei ole vastandada energiasäästu programmi energeetika arendusele, vaid juhtida tähelepanu, et mastaapsuselt on tegemist võrdväärsete projektidega, mis vajaksid ka võrdväärset tähelepanu. Arvestades energiahindade kasvu, kasvab ka säästustsenaariumi kaal tulevikus. Esitatud arvud kalduvad drastiliselt säästustsenaariumi kasuks lähitulevikus, kui me peame hakkama ostma saastekvoote ja kallineb toore energiale.