Tõsi see on – enamik meist, aga ega vist ka Eesti delegatsioon praegu Malmös peetaval 58. Eurovisiooni lauluvõistlusel seda eriti uskunud, et Birgit Õigemeel lauluga «Et uus saaks alguse» finaali jõuab.
Verni Leivak: positiivne üllatus
16. mai 2013, 12:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On ju seda laulu peetud üsna vanamoeliseks, sobivaks ehk aega, mil Eurovisioonil võistlesid lauljad estraadiorkestri saatel ja lõõritasid, taustaks dirigendikepi viibutamine. Laul on tehtud põhjaeurooplaste malli järgi, mis lõunaeurooplasi vaevalt et kuidagi kõnetab. Seda nii sõnumi kui ka aeglaselt voogava taktimõõdu tõttu, sest mis sest ikka pikalt kuulutada, et «tean, ma tean, kõik võib muuta heaks»? Tee ja muuda kohe, ning veel parem, kui kaasakiskuva rütmi saatel, nii et pidu käib ja maa on must!
Positiivset üllatust tõdes esimese poolfinaali järel ka lauljatar ise. Sellest, et erilisi edasipääsemise lootusi ei hellitatud, annab tunnistust ka delegatsioonijuht Mart Normeti paari päeva eest öeldu, et kaasmaalased võiksid toimuvat pigem rahulikult võtta ning et ette pole mõtet häbi tunda. Isegi aastast aastasse eurokarussellil tuuritavad fännid panid seekord kergelt puusse – arvasid ju nemad, et Eesti jääb ülinapilt finaalist välja. Rääkimata teiste riikide kuulajatest ja netikommentaatoritest.
Ausalt öeldes tekitasid need pärast Eesti laulu valimist kohati külmajudinaid. Just eile vaatasin need uuesti üle: «Tüüpiline ballaad, selliseid lugusid on sadu teisigi», «Eesti, jäta parem Eurovisiooniga hüvasti!», «Õudus ruudus» jne.
Eurovisioonil on aga alati üllatusi varuks ja nii nagu kõik varasemad 57 aastat, pole erandiks ka tänavune pidu ja pillerkaar. Millised maad ja kui palju punkte andsid, tehakse teatavaks ilmselt alles pärast võistluse lõppu.
Eestlastel on tore kõnekäänd: suuga teeb suure pesa, käega ei kärbsepesagi. Või siis: enne mune ja siis kaaguta. Just nendest vanade eestlaste põhitõdedest on meie eurodelegatsioon ehk isegi alateadlikult juhindunud ja neist tõdedest ka kinni pidanud – ootusi pole ülemäära kõrgeks upitatud, sest juhul kui läheb kehvasti, poleks vaja kõrgelt kukkuda. Õige ka! Erinevalt näiteks Valgevene esindajast, sätendavat megamini kandvast Aljona Lanskajast, kes juba esimese poolfinaali lõppedes peetud pressikonverentsil kinnitas, et Valgevene on võimaliku võitjana tuleva aasta korraldajamaaks saamiseks juba praegu täiesti valmis (!).
Kuidas Eestil edasi läheb, on tänamatu ennustada. Võtkem kuulda Mart Normetit ning säilitagem põhjamaine rahu ka laupäeva õhtul ja ärgem ajagem seda segi ükskõiksusega. Ärgem unustagem, et ainuüksi finaali pääsemine on meiesuguse väikese rahva jaoks väga suur asi ning isegi 25. koht lauluvõistluse finaalis, mida vaatab 125 miljonit inimest Austraaliani välja, väärib tänu ja tunnustust.
Pöidlad pihku!