Tõnis Saarts: oravad omaenda võttest selili

Tõnis Saarts. Foto: Peeter Langovits

Uue, otsustusvõimelise koalitsiooni teke sõltub Reformierakonna valmisolekust kompromissidele minna, kirjutab Tallinna Ülikooli õppejõud Tõnis Saarts.

Kõrkus, reaalsustaju kadumine ja korvamatud valearvestused – see oleks vast kõige tabavam kokkuvõte valitsuse juhterakonna Reformierakonna käitumisest viimastel nädalatel. Ma ei imestaks, kui oravapartei niimoodi jätkates ise oma võtetest selili lendaks. Kui mitte praegu, siis lähitulevikus küll.

Üks on selge: praeguse koalitsiooni jaoks saavad asjad minna ainult ühes suunas – halvemaks.

Mingeid võite Reformierakonnal selle valitsuskriisiga tõesti ette näidata pole. Uut töötavat koalitsiooni pole sündinud, avalikkuse aplausi asemel on halvakspanu ja nõutus. Oravaparteist on kinnistunud mulje kui ülbest ja kompromissitust kraaklejast, kes ei saa enam aru, milline on olukord riigis ja meeleolud ühiskonnas.

Mis veel olulisem, valitsuskriisiga mängiti maha ressursid, mida enam taastada ei õnnestu. Ressursid, mis olid vana koalitsiooni vaieldamatud tugevused: valijate usaldus ja koalitsioonisisene loomulik sidusus.

Hoolimata majanduskriisist oli valitsuse toetus veel üsna kõrge, eriti üllatavalt kõrge on see mõningate naabermaade taustal. Paneb ainult ahhetama, kui kergekäeliselt on paremerakondlastest koalitsioonipoliitikud asunud seda usalduskapitali tuulde loopima. Valitsuskriis on ilmselgelt kahandanud koalitsiooni tõsiseltvõetavust ja lähitulevikus pole ka näha, et praegusi kaotusi annaks tasa teha.

Usaldusest ei räägi ma seetõttu, et muretseksin Reformierakonna või
IRLi reitingute pärast, vaid küsimus on valitsuse teovõimes. Rahva toetuse minetanud täitevvõim ei suuda mingist punktist alates enam efektiivselt toimida ja ummikusse satub terve riik.

Teine oluline ressurss, mille vana koalitsioon endaga hauda kaasa viis, oli seesmine sidusus – teatav sümboliline kuulumine justkui ühte paati Eesti poliitikas, mida tugevdas ka varasem koostöökogemus. Nagu ajakirjanik Anvar Samost ETVs ilmekalt sõnastas: «Need erakonnad kuulusid ühte veregruppi.»

Kui võimuliitu võetakse kas Rahvaliit või rohelised, siis ikkagi saab see kooslus olema seesmiselt tunduvalt hapram kui endine kolmikliit. Lihtsalt orgaaniline ühendav liim on sealt puudu. Sellega seoses muutub ka kergemaks mõnel erakonnal sealt lihtsalt minema jalutada, kui nad leiavad, et selleks on sobiv moment.

Niisiis, ükskõik milline koalitsioon nüüd ka lähiajal sünniks, ei saa see olla enam nii teovõimeline kui eelmine. Kui puudub valijate usaldus ja vajaka jääb ka koalitsioonipartnerite omavahelisest austusest, siis mingeid kõrgeid ootusi ei saa sellisele valitsusele enam panna.

Mis edasi? Loomulikult ei julge praegu keegi midagi kindlat ennustada, kuid mõned võimalikud arengud võiks välja tuua ja neid analüüsida.

Räägitud on vähemusvalitsuse ideest juhul, kui Rahvaliiduga siiski ei õnnestu kokkulepet saavutada. Kriisi ajal, mil on vaja teha kiireid ja karme otsuseid, on vähemusvalitsus küll viimane variant, mida kaaluda. Vähemusvalitsus tähendab ju pidevat kompromisside otsimist, balansseerimist, lõpmatuid konsultatsioone. Kiirest, radikaalsest ja efektiivsest otsustamisest, millest eriti armastab rääkida Mart Laar, ei saa juttugi olla.

Ka Euroopa praktikast on vähe näiteid, kus poliitikud kriisi ajal vähemusvalitsust eelistaksid. Pigem vastupidi. Peale selle ei toeta vähemusvalitsusi Eesti poliitiline kultuur, kus valdavaks on alati olnud teerullitaktika ja jõupositsioonilt lähenemine.

Vaadates peaminister Andrus Ansipi viimaseid kärkivaid ja paindumatuid sõnavõtte ning Reformierakonna üldist käitumisliini, siis on see erakond vähemusvalitsuses töötamiseks küll mentaalselt sama palju valmis, kui suurkorporatsiooni juht kannupoisi ametisse asumiseks.
Vähemusvalitsused kipuvad ka reeglina kergemini lagunema kui enamusvalitsused, mistõttu ma ei imestaks, kui näiteks pärast või enne kohalikke valimisi teataks IRL, et nii edasi valitseda ei saa ning Reformierakonnal ei jääks muud üle, kui asuda «uhkelt» opositsioonilippu kandma.

Kõige mõistlikum oleks siiski kaasata Rahvaliit. Reformierakonna suurim valearvestus ongi seni olnud see, et Rahvaliit osutus vintskemaks partneriks kui esialgu välja paistis. Võimalik, et Rahvaliit kompab oma maksuteemaliste ja muude avaldustega praegu võimalikke piire ning lõpuks jõutakse ikkagi kompromissile.

Ma rõhutan sõna «kompromiss». Kompromiss ei saa olla see, et Reformierakond ei pea suurt millestki loobuma ja Rahvaliit koogutab tänulikult, et neil lubati pildile pääseda. Rahvaliit võib julgelt oma nõudmised letti lüüa, sest läbirääkimiste ebaõnnestumisel jääksid oravad veelgi suuremasse häbisse.

Keskerakonna avaldus laiapõhjalisest kriisikoalitsioonist sel nädalavahetusel polnud juhuslik. Sellega anti signaal Rahvaliidule ja avalikkusele, et ka teistsugune koalitsioon on mõeldav. Rahvaliidul on valikuid. Kas ka Reformierakonnal on sama palju valikuid?

Just nagu oleks. Varnast oleks võtta ju ka rohelised. Kuid selle partei poole pöördutakse küll viimases hädas. Tegemist pole eriti ühtse ja tugeva distsipliiniga erakonnaga, mistõttu selle käitumine võib olla täiesti etteaimamatu. Peale selle pole sealt võtta ka mingit kompetentsi, välja arvatud poliitiliselt vähetähtsatele ministrikohadele, nagu keskkonnaminister.

Rohelised saavad ka ise aru, et neil on kasulikum olla opositsioonis, kui minna valitsusse, mis ei saa endale majanduskriisi tingimustes kulukaid rohelisi poliitikaid lubada ja kus nad lihtsalt ebakompetentsed tunduksid.

On siiski veel üks stsenaarium. Kui europarlamendi valimistel läheb oravaparteil üsna kehvasti, võivad toimuda teatavad vangerdused ka erakonna sees ja hakatakse rääkima uuest peaministrist. Siis poleks isegi võimatu sotsiaaldemokraatide tagasitee koalitsiooni. Ajakirjanikud võiksid  jälgida ka Reformierakonna sees toimuvat. Praegune uisapäisa käitumine pole selle erakonna puhul sugugi tavapärane. Midagi tundub seal viltu olevat... 

Üks on aga selge: paindumatuse ja jõupositsioonilt lähenemisega ei saavutata enam midagi. Reformierakond räägib suureliselt, et ohverdab oma erakondlikud huvid Eesti riigi tuleviku altarile, ning nõuab teistelt sama. Millest oravad eeskujuks teistele on ise seni loobunud? Sotse süüdistati klassivõitluses. Ent mis on selle nimi, millega oravapartei tegeleb?

Poliitika pole tühipaljas matemaatika, kus liidame kokku suvalisi erakondi ja muudkui valitseme. Poliitika on seotud usaldusega ja kujutab endast kompromisside tegemise kunsti. Usaldust ollakse juba kaotamas ning kui ei suudeta ka kompromissidele minna, on võimulolev koalitsioon suur läbikukkuja.