Tartu Ülikooli skandinavistika tudengina Rootsi läinud ja nüüdseks juba 18 aastat seal elanud eestlanna Marju (38) kirjutab Postimehe arvamusportaalis, miks ta võõrsile jäi, kuidas Eesti kõrgharidusega seal midagi teha polnud ning miks ta vahepeal tundis end välismaalasena nii Eestis kui uuel kodumaal.
1995. aastal avanes mul vôimalus veeta aasta Rootsis, Lundi Ülikoolis stipendiaadina rootsi keelt ja kirjandust ôppides. Mul ei olnud mingit soovi Rootsi alaliselt elama jääda - Eestis ootasid mind mu pere ja sôbrad. Aga saatuse tahtel kohtusin vaid kuu enne kojusôitu oma tulevase abikaasaga.
Aastaid sôitsin Eesti ja Rootsi vahet - töötasin Rootsis lapsehoidjana, tôlkisin ja lôin kaasa erinevates Tartu Ülikooli projektides. 1998ndal lôpetasin Tartu Ülikooli ja kuna mehel oli Rootsis töökoht, kolisin tema juurde Rootsi.
Üsna pea selgus, et oma Eestis omandatud hariduse ja filoloogidiplomiga pole mul Rootsis midagi peale hakata. Nii olingi sunnitud taas otsast alustama ja ôppisin Pedagoogikaülikoolis lasteaia- ja algklasside ôpetajaks. Vahetult pärast lôpetamist sain kindla töökoha ja olen nüüdseks juba kümme aastat sel erialal töötanud.
Koduigatsus oli esimestel aastatel väga suur - tundsin puudust oma perest, sôpradest, eesti toidust, isegi «kehvast suusailmast».
Mingil eluperioodil tabas mind tôeline identiteedikriis - ei saanud ise ka aru, kes ma selline olen ja miks ma sellel maal elan. Tundsin ennast välismaalasena igal pool - nii Rootsis olles kui ka Eestis käies. Mind kui endist filoloogi hirmutas näiteks, et eesti keel nii kiiresti muutub. Postimeest lugedes avastasin sealt korraga sônu, millest ma aru ei saanud.
Nüüdseks on kriisid üle elatud ja igatsus Eesti järele enam füüsiliselt haiget ei tee. Aastate jooksul on meile sündinud kolm last ja minu kodu on seal, kus on mu lapsed. Lastele meeldib Eestis väga, sest veedame seal oma puhkused - külastame sôpru ja sugulasi, kôik rôômustavad jne. Rootsi elu on hall argipäev - kellel kool, kellel lasteaed, minul ja mehel töö-töö-töö.
Eestisse kogu perega elama asumist me ei plaani. Aastaid tagasi ikka rääkisime sellest, aga mida aasta edasi, seda raskemaks see läheb. Ma arvan, et meie perel oleks Eestis keeruline. Lasteaiaôpetajate palgad on Eestis ju olematud. Mehel oleks kindlasti raskusi erialase töö leidmisega ja eesti keele peaks ta siis ära ôppima. Lastel on siin oma sôpruskond, kool/lasteaed, trennid ja huviringid. Eesti keelt räägivad nad küll, aga aktsendiga ja koolis tekiksid kindlasti raskused, vähemalt alguses. Ma ei taha neid nende turvalisest keskkonnast lahti rebida. Vôib-olla ma teeksin seda, kui ma siinse eluga kohe üldse rahul ei oleks.
Aga praegu on minu plaan järgmine - kasvatada lapsed Rootsis üles ja siis ise Eestisse naasta. See juhtub nii umbes 15 aasta pärast.
