Dekadentluse äraspidine võlu

, Tallinna Ülikooli lektor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raamat
Joris-Karl Huysmans
«Äraspidi»
tõlkinud Leena Tomasberg
Koolibri
Raamat Joris-Karl Huysmans «Äraspidi» tõlkinud Leena Tomasberg Koolibri Foto: Repro

Joris-Karl Huysmansi romaan «Äraspidi» on õigustatult teeninud «dekadentsipiibli» nimetuse ning on tänapäeva kontekstis tõepoolest äraspidine nähtus. Pealkirja võiks tõlkida ka «vastuvoolu» ja see viitab, et teatava anomaaliana võis teda võtta juba ka ilmumisajal 1884. aastal, või vähemalt kuulutas ta end selliseks ise. Prantsuse 19. sajandi romantismi, sümbolismi ja kunst-kunsti-pärast-voolu raami sobib ta tagantjärele siiski võrdlemisi mugavalt. Romaani kangelane des Esseintes on Alfred de Musset’ «Sajandi lapse pihtimuse» ja baudelaire’liku spliini järglane, Oscar Wilde’i «Dorian Gray portree» eelkäija ja Marcel Prousti kaasaegne. Huvitav on siinjuures märkida, et «Äraspidi» peategelase prototüüp, krahv Robert de Montesquiou, kunstikriitik ja dekadent par excellence, on ühtlasi prototüübiks Prousti kuulsale krahv de Charlus’le teosest «Kadunud aega otsimas».

Tänapäeva maailmas astub Huysmansi romaan ühte jalga ehk vaid aeg-ajalt esile kerkivate kirjanduslike üleskutsetega aegluse või elu pisiasjade ülistuseks. Need, kes kiiruse ja igavese uuenemise rattalt maha astuda soovivad, pole muidugi kuhugi kadunud, aga kipuvad pigem pöörduma puutumata looduse rüppe kui ülikultuuri finessidesse. Puhas loodus oli paraku miski, mille ees dekadendid ülimat õudu tundsid. «Kunstlikkust muide pidas des Esseintes inimvaimu tähtsaimaks tunnusmärgiks,» ütleb romaan. Nii võib arvata, et «Äraspidi» saatus on jääda lugejaskonna vähemuse huviorbiiti, nende vaatevälja, kes ei pelga rafineeritud lausestust, haruldasi sõnu ja põikeid kultuurinähtustesse, millest kunagi pole saanud osa peavoolust.

Huysmansi romaani lugedes saab elada sisse Prantsusmaa 19. sajandi lõpu vaimsusse, kus elulähedased realistlik-naturalistlikud hoiakud võitlevad kunstimaailma sõltumatust kuulutava estetismiga. Dekadentluse mõiste kinnistub 1880. aastatel, kuigi dekadentlik esteetika ise on terminist tunduvalt varasem. Dekadente iseloomustab uute tunnete ja aistingute janu, antilooduse ja üürikese ilu ülistamine, teatav misogüünia, mis kajastub femme fatale’i ja vampiirnaise kujudes. Dekadentlikke teemasid – prostituudid, kokotid, liiderdamine, alkoholism, uimastid, seksuaalperverssused, homoseksuaalsus, süüfilis jne – kasutab küll ka Émile Zola oma naturalistlikes romaanides, kuid naturalistina teeb ta seda dokumenteerivast vaatenurgast. Kui naturalismis kujundab miljöö indiviidi, siis dekadentlikus romaanis on vastupidi – indiviid kujundab endale miljöö just nagu des Esseintes, luues endale oma isikliku, kunstliku elukeskkonna. Huysmans muide alustaski kirjanikuteed Zola õpilasena, kuid hiljem lahutas teda õpetajast just püüd puhta ilu poole.

Erilise põlu all oli «roiskuv dekadentismus» muidugi 20. sajandi alguse Eestis, kus see silt kleebiti külge kogu Noor-Eestile, pärast seda kui nende esimeses albumis ilmus Johannes Aaviku tutvustus «Charles Baudelaire ja dekadentismus» koos mõningate luulenäidetega. Lisaks üldisele moraalsele hukkamõistule nähti elujõuetus dekadentsikultuuris ohtu tärkava eestluse ideoloogiale. Ja tõsi ta on, eks oli nooreestlastel endalgi kohati keeruline sobitada oma «olgem ... saagem»-loosungit just selle üliküpse ja manduva osaga Euroopa kultuurist. Tänapäeval on dekadentsikangelane kindlasti mõnevõrra koomiline nähtus, sest kui tõsiselt me võtame noorhärra vaevu, nagu neid on kirjeldatud romaanis «Äraspidi»: «Viimastel Pariisi-kuudel, kui ta oli kõigest tüdinud, raskemeelsusest rõhutud ja spliinist muserdatud, ergud nii hellad, et ebameeldiva asja või olendi nägemine sööbis sügavalt ta ajju ning kulus mitu kuud, et selle jälge vähekenegi kustutada, valmistas iga tänaval vastu tulev inimnägu talle kõige lõikavamat valu.»? Ümbritseva maailma labasus on «Äraspidi» kangelase probleemiks sedavõrd, et ta suleb end oma majja, milles võtab ette vaimse teekonna kõrgeima võimaliku rafineerituse juurde haruldaste nipsasjade, maalide ja raamatute keskel.

Autoriga võrdset teemandilihvija tööd on teinud tõlkija Leena Tomasberg, kaevates eesti keele varamust välja kõikvõimalikud «spargelrohelised krüsoberüllid», «oliivrohelised oliviinid», «violetjaspunased almandiinid» ning säilitades originaalteose keerulise, kuid kaunilt voolava lauseehituse. Samuti on tõlkija varustanud teose saatesõnaga, mis annab suurepärase ülevaate Huysmansi, selle kummalise ja komplitseeritud kirjaniku eluteest, kes elu teisel poolel katoliiklikku askeesi pöördus ja vähki surevana keeldus valuvaigistitest, et lunastada inimkonda selle pattudest. Seega, kuigi vastuvoolu ujumine ei pruugi kerge olla, tasub üritada ning oma aistingute teravus romaanikangelase omaga võrdluses proovile panna. Julgen arvata, et des Esseintes on ületamatu, nagu on ületamatu tema usk inimese võimesse luua üleinimlikku Ilu.


Raamat

Joris-Karl Huysmans

«Äraspidi»

tõlkinud Leena Tomasberg

Koolibri

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles