Mind on juba pikemat aega huvitanud lihtsuse ja keerulisuse perspektiiv. Läbi nende kahe kategooria eraldi võiks analüüsida tervet kultuurilugu, aga ka laiemalt inimkonna, maakera ning lõpuks terve universumi ajalugu.
Märt-Matis Lill: lihtsusest ja keerulisusest
13. mai 2013, 15:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie praegust aega iseloomustab ühelt poolt pidev muutumine keerulisemaks: teadus, tehnika, asjad, ühiskondlikud protsessid – kõik näib muutuvat üha keerulisemalt käsitletavaks ning raskemini ennustatavaks ja hoomatavaks. Teisalt on kogu selle arengu taustal näha täiesti vastupidiseid protsesse: liikide väljasuremine on muutunud massiliseks, samamoodi surevad välja keeled ja kultuurid; kogu see eripalgelisus, mis on sajandeid inimkonda ja teda ümbritsevat keskkonda iseloomustanud, kaob meie endi silme all. Sarnaseid muutusi võib näha ka vaimses plaanis – inimeste nägemus maailmast näib muutuvat järjest lihtsustatumaks või siis vähemalt nõudlus lihtsustatud käsitluste järele on väga laialdane ja suur.
On huvitav, et paljude jaoks on need arengud progressi tunnuseks. Näiteks Robert Murdoch leiab, et olekski normaalne, kui mingil hetkel terve maailm räägiks ainult inglise keeles. Küllap leidub neidki, kelle jaoks oleks ülimalt kiiduväärne, kui see ühtne ingliskeelne mass kuulaks sama muusikat, vaataks samu seriaale, sööks samu toite ja mõtleks samu mõtteid.
Ingliskeelses maailmas on selles suhtes vist tõepoolest juba üsna kaugele jõutud. Aga samal ajal on ingliskeelne kultuuriruum selle käigus oluliselt muutunud. Lugesin kunagi artiklit inglise keele olukorrast tänapäeva globaliseerumise faasis ning selle järeldused olid üsna nukrad. Leiti nimelt, et inglise keel on rahvusvahelistumise käigus kaotanud oluliselt oma sõnavara rikkuses, peentes nüanssides ja mitmetähenduslikkuses. Inglise keel on oluliselt lihtsustunud ja seega on tänapäeva maailma lingua franca positsioon teinud inglise keelele keelelise rikkuse mõttes tõelise karuteene.
Huvitaval kombel leidsid artikli autorid otsese pöördvõrdelise korrelatsiooni keele kõnelejate arvu ja keelelise rikkuse vahel. Ühed keelulisema struktuuriga keeled olid autorite sõnul loodusrahvaste kõneldavad keeled – ehk need, mis praegu on suuresti ohustatud või lausa välja surnud. Selle seose loogika võib veidi lihtsustatult kokku võtta niimoodi: mida rohkem on keele jagajaid ja kasutajaid, seda suuremaid kompromisse peab arusaadavuse huvides tegema. Kõige keerulisemad keeled oleksid teoreetiliselt need, millel on ainult üksikud kõnelejad. Selliseid näiteid iseenesest leidub – näiteks mõnede loodusrahvaste salaühingute kasutatavad kunstlikud keeled.
Keerulisus näib seega olevat oluliselt ohustatud ka lingvistilisel tasandil. Aga mitte ainult. Keel on ju seotud oluliselt kultuuri ja mõtlemisega. Ja tõepoolest, üleüldine suund lihtsustumise poole on täheldatav ka näiteks inimeste esteetiliste valikute puhul – rohkem süvenemist ja ettevalmistust nõudvad keerulisemad kunstivoolud muutuvad järjest marginaalsemaks. Sealhulgas näiteks klassikaline muusika, mille osakaal muusikaturul väheneb kiiresti ja pidevalt.
Tundub seega, et me elame ja toimime üha lihtsustatumaks muutuvas maailmas, aga teeme seda järjest keerulisemate vahenditega ja üha keerulisemaks muutuvate ühiskondlike protsesside taustal.