Öeldakse, et euroopaliku puhkepargi tulevikuvisioon ei pruugi olla väga roosiline: pinge kasvab, toss ei välju, kasvab paranoia. Euroopa muutub muuseumiks, marginaliseerub, õhku reostavad dekadents ja ülelaenamine, et Euroopa vaevleb massiahastuses. Meedia kaebab selle üle, et Euroopa kodanikele on EL järjest rohkem võõrastav ja ebapopulaarne, mida väljendavad euroriikide äärmustesse kalduvad valimistulemused.
Veedan kevadpuhkust Lõuna-Prantsusmaal ja loen uudiseid Briti Iseseisvuspartei (UKIP) ennekuulmatust edust kohalikel valimistel. Ajalehtede veergudel kajastatakse üldistavaid arvamusi selle kohta, kuidas sotsiaalselt ja poliitiliselt rahulolematu eurooplane hakkab üha enam panustama ülekaalukalt populistlikusse poliitikasse, mille esindajate üllaks eesmärgiks on väljumine eurotsoonist. Paneb mõtlema, kas elu Euroopas on tõesti nii sant, kui uudistest lugeda.
Välisreisidel viibides olen jälginud, kuidas Euroopa Liidust võõrsil räägitakse. Ootamatuis paigus on tulnud kohaliku poliitika foonil juttu ELi õnnestunud projektist, ometi kogub Euroopas pinda üleüldine skeptilisus. Kas oleme muutunud ülemäära kriitiliseks või lihtsalt mugavaks?
Vastus minu küsimustele saabus kell kolm öösel, kui juhatasin kiirabiautot läbi kottpimedate Provance’i mägiteede maamajja, kus minu elukaaslast oli tabanud äge astmahoog: ravimid enam ei aidanud ja olukord oli päris kriitiline. Sellised hetked annavad pigem mõista, kuidas on elukohaga vedanud. Minutite jooksul saadeti regioonikeskusest patrull, kes tegeles keset ööd välismaalasest patsiendiga, kes seejärel toimetati poolele teele vastu tõtanud kiirabiga reanimatsiooniosakonda.
Temalt ei nõutud raha, vaid pakuti kõrgetasemelist meditsiiniteenust, patsient varustati vajalike ravimitega ning toimetati õrnasti järgmisel päeval koju tagasi. Ei mingeid ankeete, pangaülekandeid, kindlustusdokumente ja mis peamine – esmaabi osutati olukorras, kus seda väga vaja oli, igasuguste lisatingimusteta. Mõtlesin, et nii hästi võib tõesti minna vaid Euroopas. Järgmisel õhtul kogunesime närvide rahustamiseks piiriäärsesse restorani, mis asus muide vaid mõni kilomeeter Itaaliast, kuid kunagistest piiridest andsid tunnistust vaid kopitanud valveputkade varemed. Söögikoht oli rahvast pungil ega andnud millestki mõista, et riigil läheks justkui kehvasti.
Ei saa salata, et paljud eurooplased kannatavad. Jah, brasserie’d võivad küll olla pungil, kuid Prantsuse tööturul eksleb üle kolme miljoni töötu, enamik neist veel noored. Igast liikmesriigist leiab tuhandeid, kes ärkavad igal hommikul, mõru maik keelel, ja kahtlemata on Euroopal käes väga raske aeg. Ent võrreldes iga teise maailmajaoga pole olukord sugugi nii kohutav. Juba töötus on üleilmne probleem ja töötute noorte mass on võrdeline USA rahvaarvuga.
On oluline mõista, et näiteks õigus arstiabile või isikukaitsele, võimalus piirideta ringi rännata ja osaleda kohalikel valimistel väljaspool oma elukohariiki mõjutavad inimesi ja nende hoiakuid palju rohkem kui uus minister või abipakett. Igapäevased lahendused ja kasutegurid tähendavad inimesele enamat kui kauge rüsin, milles nurjatud krediidiasutused segunevad kemplevate poliitikute ja pimeda usuga, et kõik maailma probleemid saavad alguse Brüsseli «keskvõimust».
Argitõde on see, et Euroopa kodanikel ei lähe Euroopas sugugi kehvemini kui teistel, kes elavad kus iganes mujal maailmanurgas. Keskmine eurooplane elab üle 80 aasta vanuseks, mis on 1980. aastatega võrreldes keskmise eluea kümneprotsendine pikenemine. Maailma Terviseorganisatsiooni andmeil on Euroopa ainus maailmajagu, kus enamik rahvastikust võib nõnda kõrge vanuseni elada. Tänu madalale kuritegevuse määrale on Euroopa tänavad planeedi ohutuimad, hoopis sissetulekud on iga kümnendiga proportsionaalselt kasvanud. Kogu mandril on valdav valitsuskord demokraatia ning rahu, mille nimel Euroopa Liit moodustati, on valitsenud siin viimased 60 aastat, kusjuures on ka üsnagi tõenäoline, et tuleviku võimalikest suurtest konfliktidest jäävad eurooplased kõrvale.
Rahustav on ka teadmine, et viieaastase raske depressiooni tagajärjel pole toimunud siin ei riigipöördekatseid ega relvastatud konflikte – kui just meeleavaldused ja streigid välja arvata, mis minu arust näitavad just nimelt tervisliku ühiskonna omadust ja võimalust end ravida. Transparency Internationali andmeil on vähemalt kuus Euroopa riiki vähim korrumpeerunud riikide tabeli esikümnes, sealhulgas ka Eesti. ÜRO inimarengu indeksi esimesest 30st on 19 Euroopas. Ning vastupidiselt ennustustele pole oluliselt kasvanud euroskepsis ning rahulolematud eurooplased pole hakanud panustama ebaproportsionaalselt palju äärmusparteidele. Et ülaltoodud näitajad on jäänud samaks ka kehvas majanduslikus olukorras, on olukord kaugel katastroofilisest.
Milles on probleem, kui kõik tundub nii lilleline? Vähemasti viie sajandi jooksul on Euroopa monarhide, riigimeeste ja kindralite geopoliitiline visioon mõjutanud enamikku globaalsetest sündmustest ja arengutest ning raaminud neid. Jälgides Euroopa enda hiilgavat ja valusat ajalugu, jõuame alati välja inimsuheteni: kas Euroopa rahvastest peaks saama lähedasem liit või peaks too jääma rahvusriikide lõdvaks konföderatsiooniks, nagu praegu?
Eurooplased on minevikus tundnud suuremat ühtsust alati siis, kui seisid silmitsi tohutu ohuga. Praegu ei varitse meid enam sellised ohud, kuid suuremas ühtsusese soov pole tuhmunud. Probleem – või pigem väljakutse – seisneb selles, et unelma täitumine on kõike muud kui enesestmõistetav. See on alati olnud Euroopa Liidu peamine mure – kuidas end «omadele» paremini serveerida, kuidas luua suuremat ühtsustunnet.
Oleks ebaõiglane öelda, et Euroopa asub maailma asjade keskpunktis või et ta pesitseb hoopis kuskil «geopoliitilises äärelinnas», nagu ütleb välispoliitika vaatleja Daniel Keohane. Need on kaks äärmust, mille vahel eksisteerivad ka keskteed, kuidas maailmale eeskujuks olla – alates sellest, kuidas kohelda oma kodanikke. Kuidas EL kasutab oma militaarjõudu, et luua rahu, või kuidas rakendab mujal omaenda stabiilsust, ilma et peaks teisi rõhuma. Kuigi Euroopa idee on enamasti olnud seotud siseprobleemidega ja on seda praegugi, ei kesta praegune kriis igavesti. Ja pärast kriisi saabub aeg, kui seda mudelit hakatakse taas eeskujuks tooma.
Seniks peaksime hakkama oma trumpe müüma. Meie trump maailmas ongi püüda pöörata oma põhitähelepanu küsimustele, kuidas õppida usaldama loodud mehhanisme ning kuidas osata näha Euroopa arengus positiivseid võimalusi. Parim viis oma seisukohti kaitsta ja tulevikku kindlustada on näha Euroopat enda jaoks kui võimalust ning sellesse investeerida – Eesti-sugusel väikesel liikmesriigil lasub kohustus suure liidu asjades võimalikult palju kaasa rääkida ja oma kodanikke kaasata. Tahan öelda, et me ei pruugi vahel nõustuda ELi arengusuundade või üleliidulise poliitikaga, kuid peaksime, käsi südamel, tunnistama, et meie igapäevaelu ja liiklemine on muutunud järjest mugavamaks.
Martin Kala on ka 2013. a Euroopa kodanike aasta saadik Eestis. Kala töötab Euroopa Ajalehtede Liidus õigusnõunikuna. Artikkel väljendab tema isiklikke vaateid.