Holokaustipäeva puhul kirjutasin loo kurjusest meis endis (PM 28.01.2013). Sain sellele palju vastukaja. Mitmed inimesed kirjutasid neid kogu elu saatnud ängist, sest nad olid lapsena näinud kohutavat kurjust, kas siis Tartu tankitõrjekraavide juures või Kloogal. Samas oli minu kirjatööle ka täiesti mõistmatuid ning kahjuks holokausti õigustavaid reaktsioone.
Levinumaid väiteid holokausti õigustamiseks Eestis on järgmine: Nõukogude repressiivorganite teenistuses olla olnud juute. Kindlasti oligi, aga see ei puutu kuidagi juutidesse kui rahvusesse. Kui keegi teeb midagi kurja, siis tuleb teda karistada. Aga ühe või ka mitme inimese patud ei saa olla õigustuseks kogu rahvuse mõrvamiseks vastsündinutest kuni raukadeni.
Kummalisel kombel osutasid paar inimest holokausti õigustades sellele, et juba Martin Luther olla juutide kohta kasutanud tooreid sõnu. Sagedane vastuväide minu kirjatööle oli, et teiste kannatused ei lähe meile korda. Aga selleks me ju vajamegi holokausti-arutelu ühiskonnas, et kunagi enam ei korduks ei vähemad ega suuremad kannatused.
Euroopa seisab silmitsi suurte väljakutsetega. Ühise Euroopa idee, et kunagi enam ei tuleks sõdu, et Euroopa rahvad elaksid rahus, on löönud vankuma. Mõne üle oma võimete elava riigi pankrot võib meie turvalise kontinendi kaardimajana kokku kukutada. Kõikjal, ka meil on oht, et võimule tulevad populistid. Selliste ideede esilekerkimine on nähtav juba ka meil.
Inimesed, kes kuulutavad rahvuslikku majandust, rahvuslikku panka jne, on suurimaks ohuks rahule ja julgeolekule. Pseudorahvuslastel on vaja vaenlast.
Aga esimene vaenlane on leitud! On jõle ja õõvastav, kuidas nendega on kaasa läinud vähemalt 30 000 inimest, kes on andnud allkirja homode vastu, vabandust, nende seadustatud kooselu vastu. Tegelikult kogub tärkav populism ühe sotsiaalse grupi vihkamisele õhutamise kaudu poliitilist kapitali, et valimistel võimule pääseda. Sellest on ainult väike samm selleni, et järgmisena süüdistada näiteks majanduse kasvu aeglustumises kõiki teadlasi, arste, õpetajaid ning järgmisena türklasi, armeenlasi või ka jälle juute.
Populismi ilmekaid väljendusi on ajakirja Kultuur ja Elu värske natsi-erinumber. Ma ei taha sellest numbrist eriti pikalt kirjutada. Vast niipalju, et SS-Standartenführer Alfons Rebane kannab vaata et rahvuskangelase oreooli, Harry Männil on õige eesti mees, sest teda ei ole kohtulikult süüdi mõistetud. Aga aitab. Tema puhul jäi viimane võimalus kasutamata.
Kultuurile ja Elule sekundeerib tundmatu MTÜ La Colonia. Selle kohta leidub teavet eu-natsiwebis, mida iseloomustavad märksõnad «Adolf Hitler vabastaja», «Adolf Hitler ja lapsed» jne. MTÜst hakkasin kirjutama seetõttu, et nad on üllitanud usupuhastajana tuntud Martin Lutheri eestikeelse raamatu «Juutidest ja nende valedest». Lutheri ajalooliste tekstide avaldamine ei tohiks olla patt. Saksa kultuuriruumis on tänapäevaste kommentaaridega ilmunud Lutheri «Juutide» Bienerti (1982), Osten-Sackeni (2002) ja Kaufmanni (2011) väljaanne. Need raamatud ei kutsu kedagi vihkama. Värske eestikeelne üllitis on aga varustatud inimvihkajalike, natsiväljaannetest (1935 ja 1939) tõlgitud saatesõnadega.
Lutheri puhul on oluline rõhutada, et tema räiged sõnad juutide aadressil kahvatuvad nende kõrval, mida ta kasutab katoliiklaste iseloomustamiseks.
Kuni meie ühiskond tervikuna ei mõista hukka holokausti, kuni levivad populistlikud ja natsiideed, toimub natsionaalsotsialistide või natsikollaboratsionistide ülistamine, ei saa kõik meie inimesed end turvaliselt tunda ning püsib oht rahule ja julgeolekule.