Tartu Ülikooli õppejõud Tõnu Lehtsaar leiab Postimehe arvamusportaalis rahvaloenduse tulemustest ja Eesti elanike religioossusest rääkides, et kogu maailmas muutub religioon üha individuaalsemaks ning heaoluühiskondades inimesed taganevad Jumalast.
Lehtsaar: kogu maailmas muutub religioon üha individuaalsemaks
13. mai 2013, 00:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Miks on Eestis nii vähe usklikke? On see hea või halb?
Esmalt tuleks määratleda, mida mõistame usklikkuse all. Kui mõõdupuuks on jumala või kõrgema jõu olemasolu tunnistamine, siis erinevate uuringute andmetel on nende inimeste arv üle poole elanikkonnast, ateistide arv on vaid 7 protsenti. Rahvaloenduse küsimus mingi usu omaks pidamisest väljendab pigem seotust mõne konkreetse kiriku või usuliikumisega. Siin pole midagi Eestile ainuomast. Kogu maailmas muutub religioon üha individuaalsemaks ning heaoluühiskondades inimesed taganevad Jumalast. Otsustamaks, kas see on hea või halb, tuleb paika panna otsustuskriteerium. Minu arvates on hea see, et usuvabaduse tingimustes võivad inimesed ise otsustada, mida ja kuidas nad usuvad.
Miks on Eesti levinuim religioon õigeusk? Mida on EELK valesti teinud, et oma juhirolli kaotanud?
Enamuse õigeusklikest moodustavad venekeelsed inimesed. Kõik sotsioloogilised uurimused kinnitavad, et venelased on usklikumad, kui ülejäänud rahvusrühmad. Ilmselt on üks põhjusi selles, et õigeusklikkus on nende identiteedi oluline osa. Mis EELK juhirolli kaotust puudutab siis ühiskonna väärtushinnangute kujunedes liberaal-sekulaarseteks on see paratamatu.
Kas kirik peaks midagi muutma, teisiti tegema, et taas Eesti inimesed kirikule lähemale tuua? Või on inimestele tulnud midagi muud asemele ja kiriklikku usku polegi enam vaja?
Kristlikud kogudused saavad olla olemas ja tunnistada oma eluga lunastavat usku. Kiriku ülesanne on kuulutada Jumala Sõna, jagada lepitusvahendeid ja toetada abivajajaid. Kirik, mis hakkab täitma sotsiaalset tellimust püüdes kõigile meeldida, muutub iseenda vastandiks ja kaotab mõtte. Ebakindlas, relativistlikus ja enesekeskses maailmas on jumalakartliku elukäsitluse tunnistamist vaja rohkem kui kunagi varem.