Malle Pärn: kirik sekulaarmaailma hammaste vahel

Veider, et kiriku «muutumist» nõuavad need, kes kirikust suurt midagi ei tea, kes ise kirikus ei käi, kiriku liikmete hulka ei kuulu, kellel on olemas vaid mingi imelik ettekujutus kirikust kui üpris vägivaldsest ja ajast maha jäänud organisatsioonist.

Kas pole see umbes sama, kui põhikooli õpilased hakkaksid nõudma, et bioloogid oma vaateid loodusele muudaksid? Kuulutame kogu kahetuhandeaastase usuteaduse eksinuks, ja teeme kiriku tänapäevase lõbujanulise arvutimänguri näo järgi ümber?

Postimehe juhtkiri oli puhtas ajakirjanduskantseliidis kirjutatud sekulaarse kõrvaltvaataja kommentaar – mitte kiriku tegelikule olukorrale, vaid ajakirjanduses mullikspuhutud informatsioonile kirikuliikmete vähenemise kohta. Mina pole  küll kuulnud, et «luterlik kirik elaks läbi olulisi muutusi». Ka kirikuleht ei kirjuta sellest – kõik oleks nagu korras, kogudused elavad oma elu, aeg-ajalt ütleb ka mõni teoloog ühiskonnaasjadele sõna sekka – kui meie sekulaarajakirjandus talle selleks loa annab. Muidugi on ka kirikus palju probleeme, neid on alati olnud, ja nendega on ka alati tegeldud, mingit kardinaalset hädaolukorda seal küll näha ei ole.

Mõnede tuhandete kirikuliikmete eemaldumine kirikust ei tähenda veel kiriku väljasuremist. Pigem näitab see inimkonna mandumist. Küllap see on siis olnud liigne ballast, kõhklejad, kes on kirikusse tulnud mingi moesuuna mõjul või arukama sõbra soovitusel, ent kes mõnusa elu nimel on kohe valmis loobuma vaimsetest pingutustest. Või need, kes on tulnud sinna endale «mugavat» religiooni otsima, mis neile midagi ei keela, neilt midagi ei nõua. Nende asemele tulevad uued, kes on lapsena nõukogude hariduse tõttu usuteadmistest ilma jäetud ja täiskasvanuks saades ise oma valiku teevad. Sellist liikumist on kirikus alati olnud.

Kiriku tuleviku teemal on fantaseeritud juba mitukümmend aastat. Ka nõukogudeajal öeldi, et «kui need kümme mutikest ära surevad, kes praegu pühapäeviti kirikus käivad, küll siis nendega koos sureb välja ka kirik». Need «mutikesed» on ammu surnud ja maetud, aga ikka on kümme inimest kirikus! Mida see näitab? Kirik ei sure välja. Kirik elab üle postmodernismi, ja veel mitmed muud ismid. Ka esoteerikahulluse.

Üks selline kirikulammutaja oli kord öelnud ühe Eesti kiriku kohta: «Pange tähele, viie aasta pärast mina siin seda kirikut enam ei näe.» Viie aasta pärast seisis see kirik endiselt oma kohal (ja seisab praegugi), aga ütleja oli jäänud pimedaks, nii et tema seda kirikut tõesti enam ei näinud…

Kiriku kohta on nii kaua valesid levitatud, et lihtsameelsemad inimesed on neid uskuma hakanud. Need, kes ise ei oska mõtelda, kes ei viitsi millessegi süveneda.

Postmodernistlik kultuskirjanik ütleb Päevalehes: «inimesi hirmutab kirikust lähtuv sallimatus, ahnus ja kurjus». Ei mingit konkreetset selgitust, justnagu oleks tegemist endastmõistetava asjaga. Ilma tõenditeta on see alatu laim, ja kui ta esitaks siin tõendid MÕNE ahne, sallimatu ja kurja kirikuinimese kohta, siis oleks nende põhjal üldistuse tegemine lihtsalt rumal. Ja isegi siis, kui meie kirikujuhid oleksid kurjad ja ahned, ei laiendaks ükski arukas inimene nende kurjust ja ahnust terve kiriku peale.

Kirikust lähtub tohutult palju muud, mida sekulaariast ei leiagi, aga need kolm: sallimatus, ahnus ja kurjus on olemas ka kirikuvälises maailmas, ja nende allikaks ei ole mitte kirik, vaid inimloomus.

Postimehe juhtkiri ütleb, et kirik ei taha mitte «sammu pidada ühiskonna muutunud vajadustega». Mis need on? Minu teada on inimese vajadused ajastaega ikka needsamad olnud: toit, peavari, perekond, töö, turvalisus, haridus, religioon, kõlblus etc.

Kas need «muutunud vajadused» on vallapäästetud instinktid ja inimmõistuse allutamine nendele, kõlbeline mandumine, patu ülistamine, pahede ümbernimetamine voorusteks? Need on vaid teatud gruppide vajadused, mitte «ühiskonna» vajadused! Kirik peab hoidma tervet ühiskonda, mitte ümmardama mingite äärmuslike gruppide ihasid! Ja tegelikult on need «muutunud vajadused» alati eksisteerinud eluliselt oluliste vajaduste kõrval, lihtsalt kunagi varem pole kõikidelt nõutud nende primaarseteks tunnistamist.

Teadus, seadusandlus ja hingearstid pidavat nüüd ise kiriku «traditsiooniliste funktsioonidega» tegelema?

Jälle on tegemist ainult teatud grupiga, kes on valitsevale ideoloogiale alludes need «traditsioonilised funktsioonid» teadusele, seadusandlusele ja hingearstile delegeerinud. Arukam inimene, kes teab, kui äraostetavad võivad olla teadus ja seadusandlus ja kui piiratud on ateistist hingearsti teadmised inimese vaimu- ja hingeelust, ei usalda iialgi oma maailmavaadet, moraali ega hingeelu nende hoolde.

Ja viimaks, kirik olla «autoritaarsuse ja minevikku hoidmise poole kaldu, hakates end tasahilju vastandama üldisele suundumusele demokraatia, avatuse ja sallivuse poole»? Nojah, me kõik teame, mida need kolm sõna praegu tähendavad – ja kirik peab loomulikult end sellele hullusele vastandama, muidu ta ei oleks kirik.

See on ilmselgelt järjekordne surveavaldus abeilupühaduse hävitamise suunas. Sest kirik on viimane instants, mis sellele otsustavalt vastu seisab.

Ajaloolisele kirikule on ette heidetud, et see teadust ranges haardes hoidis, ent nüüd tahab «teaduslik liberalism» ise oma rangesse haardesse suruda kiriku.

EELK kui traditsiooniline, usuteadusel põhinev konservatiivne kirik ei ole kuskile poole kaldu, pigem on kaldu need kirikud meist põhja ja lääne pool, kes on selle «avatuse ja sallivuse» demagoogia endasse vastu võtnud.

Ma väga loodan, et meie kirik jääb endiselt ja kindlalt oma kohale seisma, ning pakub meie rahvale edaspidigi tõsist vaimulikku tuge, mitte lõbusat meelelahutust.

Betty Alveril on luuletus «Laulik»:

Kui rahvas, harjund jooma halbu viinu

kõik pärlendavad mahlad sõtkub poriks,

ja nõuab luulelt, et kui tuhkatriinu

see ainult padades ja tolmus soriks,

siis, pillamata ainsat etteheidet,

kaob laulik parisnike purjus salgust,

et altaril, mis hulkade eest peidet,

kui viimne usklik kummardada valgust.

Ta teab, et sama salk, kes, huulil vanded,

nüüd kõike igavestikaunist trotsib, –

käes sooblinahad, kuld ja teised anded,

kord nuttes kaotsiläinud luulet otsib.