Pingelise eelarvepoliitika üheks aruteluaineks on saanud rahaline kokkuhoid meie laste arvelt. Sealt ka küsimus, mis üldse meie ühiskonnas on juhtunud?
Ivar Tröner: hävitatud tulevik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hoolimatusest laste vastu saab kirjutada omaette raamatu. Selles kirjutises on mul aga üks mure: kuhu jäävad meie laste huvid? Just laste küsimus muudab poliitika minu jaoks vapustavalt isiklikuks.
Ma ei näe põhjust teeselda, et oleme paremas seisus, kui me tegelikult oleme. Miks peaksid tulema valusad valikud meie laste vajaduste arvelt? Sünge iroonia on selles, et poliitikud, kes peaksid looma lastele õiglasemad tingimused, leiutavad sageli veel hullemaid armutuse vorme. Poliitiline armutus teeb oma tööd vaikselt ja kahjutoovalt nagu tuvastamatu mürkgaas.
Poliitilisele bürokraatiale on hoolimatus ahvatlev, veelgi enam – see on vajalik. On palju mugavam lapsest ning küsivast ja analüüsivast ühiskonnast mööda vaadata.
Lõppude lõpuks on tülikas olla poliitiliselt ja moraalselt vastutav mitte ainult valijate eest, vaid ka meie laste eest. Ükskõiksus eelarvepoliitikas vähendab lapsed poliitilises võimumängus abstraktsiooniks. Aga abstraktsiooniga on kergem vastutustundetult manipuleerida.
Tuletan lugejale meelde suhtlemispsühholoogia põhitõe, et olulistele inimestele antud lubatused ei tule kergekäeliselt, sest me tajume selgelt, et neid on vaja täita. Poliitikud peavad vähemalt teadma, et meie laste tuleviku arvelt tehtav majanduslik kokkuhoid jääb alati ebaeetiliseks tegevuseks, kui peenes sõnastuses seda ka ei põhjendataks.
Eksivad kindlasti need erakonnad ja poliitikud, kelle arvates on laste ja nende õigustatud vajadused ainult kulukärpe koht eelarves.
Ei tasuks unustada tõsiasja, et poliitikud ja vastutavad ametnikud saavad maksumaksjalt raha selle eest, et teevad võimalikult õiglasi ning teadlikke otsuseid meie laste kasuks. Demagoogiline on väita, et valikud on praegu küll valusad, aga paratamatud.
Kogu iseseisvuse aja jooksul oleme oma peresid ja lapsi halastamatult vähe toetanud. Eesti lapsevanemad töötavad Euroopas kõige rohkem – majandusliku toimetuleku surve on erakordselt suur ning lastevanematel jääb järjest vähem aega lastele.
USA Michigani ülikooli professori Ronald Ingleharti juhitud ülemaailmne uuring näitas, et esimene põhiväärtus Eestis on töö. Paljude uuringute ja analüüside kohaselt põhjustavad laste demoraliseerumist kolm faktorit: pessimism, vähesed otsustamisvõimalused ja osalemine määratus konkurentsis, võidu/kaotuse ürituses. Ja ma usun, et me ei taha ega soovi, et meie lapsed peavad kasvama üles riigis, mis tõmbab terava joone nende ja mõne teise eelistatud huvirühma vajaduste vahele.
Ja lõpuks küsimus: mis saab lastest, kes peavad praeguseid poliitilisi otsuseid taluma? Nende lõhutud unistused ja objektiivsed soovid on kindlasti kõige traagilisem küsimus.
Samal ajal näeme seda laadi kohutavaid muutusi, mis viitavad poliitika mandumisele. Kuritegevus, lahutamine, noorte ja laste enesetapud, narkomaania ja abirahalapsed – siin on meie näitajad Euroopa kõrgeimad.
Kui demokraatlik poliitika on oluline ja jätkab eksisteerimist, peab see suutma poliitikast välja juurida ebaõigluse, ükskõiksuse ning tuimuse vähktõve, mis kaldub hävitama meie laste elamisväärset elu.