Enn Soosaar: härrased, kes haaraks härjal sarvist?

, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enn Soosaar.
Enn Soosaar. Foto: Liis Treimann.
Ei oravad, ei IRL-lased, ei sotsid ole suutnud meile rahuldavalt seletada, miks nad ei tahtnud kompromissi leida, kirjutab kolumnist Enn Soosaar.

See maailm, kus me elame, on kriisis. Kriis on laiem ja haarab ulatuslikumaid piirkondi kui ükski varasem. Kas on samas tegemist ajaloo kõige sügavama sotsiaalse vapustusega, mille tagajärjed hakkavad mõjutama meie tuleviku argielu, seda saame teada mõne aasta pärast.

2009. aasta maikuu lõpupäevadel ei ole too tõsiasi kellelegi uudis. Mõistagi mitte ka meie poliitilisele eliidile. Siiski, siiski – viimastel nädalatel kuuldu ja nähtu paneb kahtlema. Mil määral aduvad traaditõmbajad erakondade tagatubades seda olukorda, kus Eesti ja maailm viibivad? Küsimus on õigustatud.

Ülemaailmsest finants- ja majanduskriisist näikse meie poliitikutele jäävat väheseks. Lisaks kahele globaal­surutisele on need tekitanud kolmandagi – kodukootud poliitilise kriisi.
Kukkumine oli ränk ja valus – ükskõik mis vinklist vaadata. Suht- ja absoluutarvud, mis iseloomustavad majandusolukorda Eestis, on kuust kuusse muutunud süngemaks. Hiiobi sõnumeid läkitatakse lähedalt ja kaugelt.

Mööngem: teist aastat kuuleme Toompealt õiget juttu. Seal korratavad mantrad – kokkuhoid, kärped, tulubaasi kasvatamine, eurole üleminek – on vaieldamatult asja- ja ajakohased. Samas jätkab hiidhärg oma hirmutavat paisumist. Ja tunnistagem sedagi: otsustavus härjal sarvist haarata puudub nii täidesaatval kui ka seadusandlikul võimul.

Poliitilise resoluutsuse on asendanud koerasaba jupitamine. Möödunud nädalal läks riigikokku järjekordne Ansipi-Padari negatiivne riigieelarve. Kui mitmes juba pärast 2007. aasta valimisi?

Viimase aja kõik põhi- ja lisaeelarved on ilmutanud vimmakat põhimõttekindlust –  väljaminekud ei vasta sissetulekutele. Tollest verivärskest teame ette, et kärped pole piisavad ja kirvetööd tuleb jätkata.

Aeg, nii tundub paljudele, nõuab ratsionaalset tegutsemist pluss teadlikkust sihis ja vankumatust otsustes. Mida tegelikult näeme? Meie poliitikud on takerdunud irratsionaalsetesse ärplemistesse ja tuuletallamistesse. Vastastikune ärategemine ei ole uus tõbi, kuid nakatanud kõik parteid, olgu nad võimul või opositsioonis Toompeal, olgu Tallinna all-linnas.

Mis kasu on meil Keskerakonna «vahetus-vahetus» üleskutsest, kui see ei tähenda muud kui enamusvalitsuse kukutamist ja populistlikke lubadusi, millest suurt osa pole võimalik ellu viia?

Kui raha ei ole, siis raha ei ole, ja inimeste narritamine kriisiajal on eriti ohtlik. Või kuidas saaksime mõistvalt suhtuda endiste liitlaste omavahelisse nägelemisse, mis tõi Eestisse väga tõsise poliitilise kriisi? Nuriarengute kulminatsioon möödunud neljapäeval ei päästa meid vihma käest, vaid viib räästa alla.

Kolm on neid suurrühmitusi, kes kujundavad Euroopa poliitikat: konservatiivid, sotsiaal­de­mo­kraadid ja liberaalid. Riigikogu valimiste järel moodustasid kolme nimetatu Eesti variandid koalitsioonivalitsuse. Läheneva majanduslanguse ohumärke tõrguti tookord küll veel tunnistamast, aga kui aasta hiljem algas jahmatav vähikäik, võisime kergendatult ohata. Poliitiline pluraalsus tagab optimaalsed lahendused.

Selge see, et kui ees seisavad rasked ja ebapopulaarsed otsused, on seinast seina valitsusel parimad väljavaated toimida tasakaalustatult ning arukalt. Vana tarkus kinnitab, et siis ja ainult siis, kui kriisiaja tegevusplaani kujundavad ja viivad ellu inimesed, kes näevad Eesti ja maailma asju eri nurkade alt, on võimalik vältida kallutatust – ühiskonna mõne osa eelistamist, mõnele külmategemist.

Viimastel päevadel oleme, tõsi küll, kuulnud teistsugust retoorikat. Sotsidele heideti ette, et nad astunud oma toetusgruppide huvide eest välja ja kammitsenud seega edasiliikumist. Mida vähem arvamusi, mida kitsam otsustajate ring, kinnitab uus tarkus, seda kiiremini jõutakse tulemuseni.

Meenutan siiski, et kui Mart Laari kahel valitsusel tuli üheksakümnendate aastate alguses ja lõpul langetada «raskeid ja ebapopulaarseid» otsuseid, olid konservatiivide kabinetipartnerid sotsiaal­demokraadid (oma varasemas moondes) ja liberaalid.
Kolmik, kes tüüris meie riiki viimased kaks aastat, lõhuti. Kas lõplikult? Kes oskaks ennustada. Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit jätkavad. Vähemusvalitsusena? Uue partneriga? Ja kui kaua?

Kas praegune Rahvaliit kvalifitseerub valitsuskõlblikuks? Nende toetus on pikemat aega olnud allpool kriitilist viie protsendi künnist ning nende endine esimees ja mitmekordne minister mõisteti nüüdsama kohtus süüdi.

Positiivsete arengute nälg on suur. Aga juba on Rahvaliidul tekkimas peapööritus, juba üritavad kavalpead oma mängu üle mängida. Liiatigi ootavad taustal rohelised, kelle vaev pildile ja võimule pääseda ei ole väiksem. Ja pakutakse spekulatsiooniks teisigi kokkuistumisi. Mis siis ikkagi juhtus? Kas probleem oli persoonides, isekates ja kangekaelsetes poliitikutes, kellel oli võimatu seal järele anda, kus teine paistis võitvat?

Tööleping, mille ümber uperpallitasid kõik, oli ja jäi ettekäändeks. Kas põhjus oli lähenevad valimised, mis sundisid Reformierakonna poliittehnolooge nuputama taktikalist käiku, et pidurdada oravate reitingu langust? Või rehkendasid noorsotsialistid olevat aja küpse käed valitsusvastutusest puhtaks pesta?

Poliitikud põiklevad vastuste eest ja kainelt mõtlevate, murelike kodanike hulgas kasvab hämming. Ei oravad, ei IRL-lased, ei sotsid ole suutnud meile rahuldavalt seletada, miks nad ei tahtnud kompromissi leida, miks oli tarvis solvangute saatel lõhki minna. Samal ajal süveneb majanduskriis.

Poliitiline ebastabiilsus, peataolek ja künism vohavad täna veel rohkem kui eile. Riigikogu koosseis ei anna kokku panna uut koalitsiooni, mis suudaks võita rahva enamuse usaldust ning niisiis hankida avalikkuse mõistmist ja toetust kriiside ohjamisel.

Paraku pole ka erakorralistest valimistest selles üleüldises nõutuses, mis praegu valitseb, loota avitavat rohtu meie hädadele.

Härrased Ansip, Laar, Pihl, Savisaar, Rüütli, Strandberg, küsimus teile. Kelle asi on siin Eestimaal tegeleda ja toime tulla meie kriisidega – nii väljast toodutega kui ka kodus küpsetatutega?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles