Kevade jõudmist Tartusse tähistab täna algav kirjanduspidu Prima Vista. Kümme aastat saab TÜ raamatukogu raamatulaadast «Utlib Market» välja kasvanud kirjanike, illustraatorite, kirjastajate paljuvormiline kohtumine lugejatega. Otsekui üks suuremõõtmeline esitlus. Mitte ainult ühe või teise Vista ajaks ilmunud teose, vaid kogu kirjanduse performance.
Siinkirjutajal oli au olla 2004. aastal ülikooli kirjandusprofessorina selle peo esimeseks patrooniks. Mäletan üht arupidamist tänagi Prima Vista energilise «peaingli», TÜ raamatukogu turundusjuhi Ilona Smuškina kabinetis, et milleks seda vaja on? Muidugi kunagise uhke traditsiooni, üle Eesti kajanud Tartu kirjanduspäevade velmamiseks.
Muidugi ka loomulikkusest, sest kus siis veel kui mitte Riia mäel, kus Vanemuise vastas ja sealt edasi tänava lõpus on lausa kirjanduse kampus, ülikooli raamatukogule lisaks kirjanduse maja, Ilmamaa kirjastus ja kirjandusmuuseum. Aga see tähtsaim põhjus tähistamiseks pole ikkagi mitte niivõrd kirjanduses endas, kuivõrd kolmsada aastat tagasi Eestiski kujunenud lugemisoskuse ja -tarviduse kestmises. Et see on hakanud mõranema, seda märgati juba uue aastatuhande algul. Kuu aja eest rahvusraamatukogus Põhja- ja Baltimaade kirjandusfoorumil esinenud soome-rootsi kirjanik Katariina Gäddnäs ütles seal: «Lugemine pole väikestele rahvastele luksus, vaid omamoodi kultuurimissioon.»
Me olemegi rahvuseks pühitsetud läbi sõna. Kui rahvaõpetusele aluse pannud Bengt Forselius viis 1686. aastal Rootsi kuninga Karl XI ette oma kaks kasvandikku, Ignatsi Jaagu ja Pakri Hansu poja Jüri, kes kuningale ja kõrgetele ministritele oma lugemis- ja laulmisoskust ette näitasid, siis olevat kuningas imestanud ja kinkinud kummalegi ühe kuldtukati. Tasu kõrval, mida kaks eesti poissi said, on see fakt tõlgendatav omamoodi initsiatsioonina: te olete vastu võetud vaimuilma. Samasugust initsiatsiooni, sedapuhku rahvuseks, teenisid «Kalevipoja» ühislugemised EÜSis 1870ndate algul.
Võin endagi kohta öelda, et olen läbinud seesuguse pühitsemise. Mu kasuisa oli kogu oma elu olnud kirglik raamatulugeja. Ta oli ahminud endasse enamiku nõukogude ajal ilmunud klassikast. Olin veel puberteedieas, kui ta ütles mulle: «Kui tahad meheks saada, pead olema läbi lugenud kogu Tolstoi, Dostojevski, Tšehhovi loomingu, Tammsaarest kõnelemata.»
See oli mõistagi kutse eneseületusele. Tänapäeval, mil poiste täiskasvanute ilma jõudmist tähistavad pigem vanemate kingitud uhke käekell, moekad riided ja elektroonilised vidinad, kõlaks selline meheks saamise tunnistus sinisilmse anakronismina.
Ometi ei tohiks me unustada, et oma nimegi saame läbi pühitsetud sõna. Kogu järgneva elu peaksime õigustama selle väärimist. Kirjanduse ja lugeja vahelises suhtes tähendab pühitsetus vastastikku vastutustunnet.