Tallinna linnavolikogu roll ideede genereerijana ning linnavalitsuse tööandja ja kontrolli teostajana on asendunud vaikeluga, et mitte öelda poliitilise korruptsiooniga, kirjutab Andres Herkel oma blogis.
Herkel: ainult Savisaare kukutamisest ei piisa
/nginx/o/2020/10/18/13420231t1h925c.jpg)
9. mai 2013, 10:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erakonnad ja kergekaalulisem osa meediast tahaks võtta sügisesi valimisi Tallinnas kui linnapeakarnevali. Avalikkuse ette heidetakse üha uusi nimesid, kes kõik võiksid olla linnapeakandidaadid.
Tegelikult tuleb oluliselt tõsta linnavolikogu poliitilist kaalu ning depolitiseerida linnavalitsus, samuti linnaosade valitsused. Praeguse linnapeatantsu juures ei ole erakonnad seda probleemi teadvustanud, küll aga juhtis sellele 8. mai Delfis tähelepanu Kaur Kivirähk, kes leidis, et Tallinna linnapea peaks valitama konkursi teel.
Meenutagem, et sama idee esitas neli aastat tagasi Indrek Tarand ning IRL-i tollane linnapeakandidaat Mart Laar toetas seda. Praegu liigub samas suunas valimisliit Vaba Tallinna Kodanik ning ma väga loodan seda leida ka mõne erakonna Tallinna valimisprogrammist.
Kui me aga linnapea nimetusest ja sellega kaasnevast karnevalist mingil juhul loobuda ei taha, siis on võimalik ka selline lähenemine, kus volikogu esimees on ühtaegu linnapea. Täitevvõimu tegevjuht on konkursi korras valitud linnadirektor, kelle rolli võiks võrrelda kantsleriametiga ministeeriumides.
Tallinna rist ja viletsus on volikogu, täpsemini, volikogu nõrkus. 7. mai Postimehes ilmus Tuuli Kochi analüüs Tallinna linnavõimu toitumisahelast. Muuhulgas toodi esile volikogu Keskerakonna liikmete sõltuvus linnavõimu poolt pakutavatest hüvedest ja ametikohtadest. Ning ka volikogu üldine marginaliseerumine olukorras, kus lõviosa volikogu liikmetest on kellegi dublandid ehk asendusliikmed.
Peab olema kas erakordselt naiivne või pahatahtlik, et mitte märgata sellise võimumudeli ohtlikkust. Volikogu roll ideede genereerijana ning linnavalitsuse tööandja ja kontrolli teostajana on asendunud vaikeluga, et mitte öelda poliitilise korruptsiooniga. Parteiliste ametikohtade tasand ulatub linnavalitsusest edasi linnaosade valitsustesse. Vähe sellest, ka ametnikkond on politiseeritud, üks osa sellest maksab Keskerakonnale kümnist või asub iga kriitilise käsitluse puhul portaalides kommentaare kirjutama.
Tallinna sisuline muutmine ei seisne üksnes Savisaare kukutamises (mida vaprad linnapeakandidaadid võidu lubavad). Muuta tuleb volikogu ja linnavalitsuse rolle ja see saab alata üksnes täitevvõimu radikaalse depolitiseerimisega. Praegusele linnavõimule vastanduda püüdvatel erakondadel võib olla seda raske teha sellepärast, et nad ise on läinud liigpolitiseerimise teele näiteks maavalitsustes. Seda on raske teha ka siis, kui kampaanias panustatakse teadlikult inimestele, kes tegelikult volikokku ei lähe.
Samas, kui on tugev poliitiline tahe, siis on mittepoliitiline linnajuht võimalik. Sel juhul tegelik poliitiline juhtimine mitte ei vähene, vaid kasvab, sest volikogu hakkab lõpuks ometi täitma oma poliitilist rolli.