Sigrid Kõiv: viisakus on tasuta

Sigrid Kõiv Foto: Mihkel Maripuu

Kübarsepp ütles Imedemaa-Alice’ile: «Su juuksed tahaksid lõigata.» «Teil tuleks õppida hoiduma isiklike märkuste tegemisest,» ütles Alice teatava rangusega. «See on väga kasvatamatu.»

Reformierakonna peasekretär Kristen Michal võiks selle koha üle lugeda, sest avalikus esinemises tehtud viited eksrahandusminister Ivari Padari isiklikule hügieenile avavad poliitilises diskursuses küll uue dimensiooni.

Aga Michal pole esimene reformierakondlane, kes avalikkust kaheldava väljaütlemisega on rabanud – tema aatekaaslase Jürgen Ligi sõnavõtud on muutumas klassikaks. Väljaütlemiste hilisem silumine, tuues ettekäändeks rahva tervist või väljendusvabadust, ei paranda esialgset mõtet.

Et säärane kõnepruuk Reformierakonna senise lipsustatud olekuga kokku ei lähe, paneb see pead murdma, kas on koalitsioonipinged tõepoolest üle pea kasvanud või on tegemist laiamisega.

Esimese puhul võib jaguda inimlikku mõistmist: kivi visaku see, kes pole pingeliseks kujunenud olukorras kolleegi peale häält tõstnud. Keegi ei viskaks. Igaüks on, ja pärast on piinlik. Tegelikult ei tahtnud ju. Sama võib juhtuda isegi kogenud poliitikuga. Sest kuigi valimisreklaamid püüavad väita vastupidist, on nemadki vaid luust ja lihast surelikud.

Ent laiamist ei peaks Reformierakond endale küll ametliku retoorikana juurutama. Muidugi, kui inimesi kuulata või kübermaailmas erinevaid blogisid lugeda, võiks oletada, et teatud kultuurilise tausta puhul on selline väljendusviis loomulik. Ent poliitilist karjääri selline vaba sõnavõtt ei toeta – jälgida on seda raske, sama piinlik hakkab nagu kolleegi peale karjudes.

Tõsi, ka teiste riikide poliitikud kasutavad tähelepanu saamiseks laiamist – Itaalia peaministri Berlusconi või Venezuela presidendi Cháveze väljaütlemised leiavad alati äramärkimist. Paraku mitte sisu, vaid sõnastuse pärast. Kuid kas nende meeste sõnadel on kuigi suurt kaalu? Enamasti mitte.

Loodetavasti on kaugele üle krõbeduse piiri läinud väljaütlemiste taga siiski vaid poliitiline pinge, mis langeb pärast esimest uue valitsuse koostamisele järgnenud nädalavahetust. Selle võiksid Michal ja Padar veeta näiteks mõnes spaas, kus siis leebes ja lõõgastunud meeleolus arutada, kellel on pea pesemata, sokid mustad või pintsakunööbid ripakil.

Siis mõnd õlled ja… Reformierakond maksaks – tegemist oleks erakonna suhtekorraldusega. Sest see tüli ei lõpeta Eestis parlamentaarset valitsemisviisi ning see ei pruugi olla Reformierakonna ja sotside viimane koalitsioon.