Linnar Viik: innovatsioon on tegusõna

Linnar Viik Foto: Pm

«Mida sa joonistad seal?»

«Jumalat.»

«Aga kallis laps, keegi ju ei tea, milline Jumal välja näeb!»

«Oota, ma kohe lõpetan, siis näed!»

Käimas on innovatsiooniaasta, seda Euroopa Liidu aastateemana, valitsuste promotuna ning majanduses ja ühiskonnast praegusest kriisist ajendatuna. Vanaviisi enam ei saa, natuke uutmoodi ka ei saa – uusi võimalusi otsivad sisuliselt kõik turutegijad.

Innovatsioon on ettevõtete, organisatsioonide ning riikide konkurentsivõime ning heaolu kasvu mõjukaim allikas. Selle eelduseks on uute ideede ning teadmiste vaba liikumine, nendele ideedele soodsa kasvupinnase loomine ning loodud rakenduste leviku toetamine. Innovatsioon tähistab kasutusse võetud uut ideed. Kasutusse võtmine ei tähenda väljamõtlemist, ajurünnakut ega dokumenti. Kasutusse võtmine ei tähenda ka pelgalt valmis tegemist, vaid kasulikkust tarbijale – ajakohasem toode, asjakohasem teenindus, tõhusam protsess. Kasutusse võetakse uuendusi, mis on sedavõrd head, et nende nimel ollakse valmis senisest  lahendusest loobuma.

Innovatsiooniaasta eesmärgiks on innovatsioon tema kitsast osaliste ringist avalikku omandisse tuua. Ma soovin kogu hingest väita, et innovatsioon kui kõigi elu mõjutav ning kõigi elu edenemiseks oluline tegevus kuulub ja on pärisosaks meie kõigi elust. Kui inimestelt selle kohta küsida, siis selgub, et paraku see nii pole – arvan, et vaid neljal protsendil inimestest Eestis on innovatsiooniga vahetult kokkupuudet. Nii pole see paraku ka siis, kui tutvuda meie teadus- ja arendustegevuse korraldusega. Praegu on innovatsioon üksnes majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi «oma», kes kaasab sellesse ehk sekundandina haridus- ja teadusministeeriumi ning tehnilisel tasandil rahandusministeeriumi.

Elame seeläbi endiselt 20. sajandi külma sõja aegses, lineaarse innovatsioonijuhtimise ajastus, millest on puudu vaid riikliku sõjalis-tööstusliku kompleksi sihtfinantseerimine. Elame praktikas, kus meie teadusasutustel on kohustus toota uusi ideid ja meie ettevõtetel kohustus ideid ellu viia.

Kuid on ka paralleelmaailm, kus enamik uusi ideid, mis on seemneks innovatsioonile, tekivad väljaspool seda formaalset innovatsioonisüsteemi ning nende kasutuselevõtt leiab aset eelkõige neis ettevõtetes, mida veel pole loodud, aga ka mittetulundussfääris, sotsiaalse ettevõtluse valdkonnas, piireületavate suhete maailmas, kodanikualgatusena või hoopis avalikus sektoris.

Selleks, et innovatsioon oleks ka praktikas meie kõigi oma, et inimesed teadvustaksid ja väärtustaksid innovatsiooni, peab innovatsioonisüsteem hõlmama ühiskonda tervikuna, jõudma kõigini. Praktika, kus kõigi ministeeriumide innovatsioonialane tegevus on teadvustatud, planeeritud ja tulemusi hinnatud, peaks muutuma normiks.

Eestis kasutame teadus- ja arendustegevuse stimuleerimise malli, mille kohaselt esmaseks ja pühaks indikaatoriks, mis meie panuse suurusest räägib, on teadus- ja arendustegevuse kulutuste osakaal rahvuslikust kogutoodangust, selle dünaamika ning avaliku ja erasektori osakaal tehtavatest kuludest. Püha eesmärk on kulutada aastal 2014 kolm protsenti SKTst, praegu kulutame 1,2 protsenti. See robustne üksikindikaator ei taga meile tänapäeval aga mingilgi viisil tehtud rahalise panuse konverteerumist kõrgemaks lisandväärtuseks majanduses ega heaolu kasvuks ühiskonnas.

Vaja on midagi enamat. Mitte enamat raha, mitte veel keerukamaid indikaatoreid, vaid sotsiaalseid ja kultuurilisi väärtusi, ettevõtlikku hoiakut selle mõiste parimas, edasipüüdlevas ja olemasolevat pidevalt täiendavas tähenduses. Vaja on ka keskendumist mitte kulude kasvatamisele, mehaanilisele rahastamismudelile ning selle paremakslihvimisele, vaid innovatsiooniprotsessi tulemusele – uutele loodud töökohtadele, tootlikkuse kasvule, uute toodete ja teenuste osakaalule, innovatsiooni mõjule ekspordi kasvus.

Euroopa Liidu struktuuritoetuste mõjukus innovatsioonile Eestis, samuti nagu riigieelarve kaudu tehtavad kulutused laiemalt, on määrava tähendusega. Riik ja avalikud hanked on olulised turutegijad paljudes innovatsioonimahukates valdkondades alates haridusest, tervishoiust ning lõpetades infotehnoloogia rakenduste ja infrastruktuuri investeeringutega. Juhul kui riigihange sätestab parimaks pelgalt odavaima pakkumise, on tõenäosus saada pakutava teenusena midagi uut ja innovaatilist ka väike. Kui soovitakse saada lahendusi, mis on kasutusel juba muudes maailma riikides, põhjendades seda toimivuse garantiiga, saamegi muudes riikides kasutusel olevate lahenduste koopia, meie oludele kohaldatud tuletise. Kas sellised põhimõtted on innovatsiooni edendavad või pärssivad?

Meie väikese, kuid paindliku ja uuendusvõimelise majanduse innovatsioonivõime edendamiseks peaks avalike vahendite kasutamisel eeltingimuseks sisse tooma ka pakutava lahenduse uudsuse, mõju majanduse struktuurile ja uuendusvõimele, kaaludes seda hinnasildist olulisemaks. Kasutada vajadusel kahte hindamis-etappi, kus esmalt valida välja kolm kõige uudsemat ja innovatsiooni perspektiivist mõjukaimat lahendust sõnastatud probleemile ning seejärel nende seast valida odavaim lahendus, mitte asuda normitehnilisi tingimusi täitnud pakkumiste juures kohe hinnasilti piiluma. Praegusel käitume kui allahindlustega uhkeldava, laojääkide ja «parim enne» kuupäeva piiril balansseerivate toodetega hulgilao püsikliendid.

Mida külvad, seda lõikad. Seda ka innovatsiooni puhul. Rahvusvahelisi uuringuid lugedes selgub, et Eesti ettevõtted on uuenduslikud. Iseenesest pole see mingi uudis. Muidu poleks me viimased 15 aastat sellises tempos kasvanud, sest kasvu allikaks pole meil ei diivanist naftat ega kummutist kulda leida.

Peaaegu olematu sisenõudluse ja puuduva infrast-ruktuuri kiuste hakkas möödunud sajandi 90ndate alul tekkima uusi ettevõtteid. Neist paljud pidid käigupealt õppima, oma tegevuskava ja strateegiat looma, muutuva keskkonnaga kohanedes ellu jääma. Mitmed algatused lendasid vastu taevast, kuid õnnestumiste protsent oli kõrge. Pideva uuenduslikkuse, kiire otsustamise, tõhusa tegutsemise ning uute tehnoloogiate kasutamisega hakkas tekkima Eesti uuendusmeelsuse oreool. Loetud innovatsiooniuuringud seda kinnitasidki – meie ettevõtted on uuenduslikud ja seda Euroopa keskmisest rohkem. Järelikult näevad nad seal Euroopas endiselt oma tahavaatepeeglist meie firmade tulesid endile lähenemas. Vähemalt meie ettekujutuses näeme end lähenemas ning neid seal ees meie kiirusest ärevusse sattumas.

Meie teenindusettevõtted hakkavad Euroopa taustal kohe eriliselt silma oma uuenduslikkusega, kusjuures see pole pelgalt asi iseeneses, vaid kõrge tootlusega investeering – kõrgema tulususega kui Euroopas keskmiselt ning seda vaatamata orienteeritusele peamiselt siseturu kliendile.

Kui ettevõtted teevad midagi eelmiste perioodidega võrreldes teisiti – pakuvad uusi kaupu, loovad uusi teenuseid, turustavad neid uuel viisil või korraldavad oma sisemisi protsesse ümber –, ei tee nad seda mingist müstilisest sisemisest tungist. Innovatsioon ei tulene loodusseadustest ja kevadvete vulin uusi teenuseid arendama ei sunni.

Uuendused teenivad ettevõtte arengut ja kasvu, kuid Eesti puhul hakkab hetkel silma innovaatilise tegevuse väike mõju ettevõtte kasvule. Täpsemalt väljendudes – meie ettevõtete investeeringud innovatsiooni (innovatsioonikulutuste suhe netokäibesse) on madala tootlikkusega (innovatsiooni tulemusena sündinud uute toodete suhe netokäibest).

Põhjuseid selleks võib olla mitu. Üks on see, et meie ettevõtete innovatsioonikulutuste struktuuris on ülivõimsaks liidriks ikka ja endiselt «uute masinate ja seadmete soetamine». See tähendab mujal maailmas loodud uute tehnoloogiate importi – oleme innovatsiooni väärtusahelas tarbijad, mitte tootjad. Teiseks põhjuseks on see, et meie ettevõtete loodud uuendused on suunatud liialt väikese mahuga Eesti siseturule.

Võib ka olla, et meie ettevõtete innovatsioonitase ei võimaldagi enamat. Kuna panused on madalad (innovatsioonikulud keskmisel neli protsenti netokäibest), pole ka oodatav tulemus kuigi kõrge. Ei julgeta riskida ning miks peakski, kui niigi hästi läheb? Tasapisi innovatsioonikulutusi kasvatades õpitakse ning küllap leitakse ka ideid, millele suuremas mahus panustada, kui esimene maitse edukatest uuendustest on tekkinud.

Põhjuseks on ka see, et meie firmad ei mõõda innovatsiooni tulemuslikkust. Kuna seni on innovatsiooni riiklikus tugisüsteemis ja juhtimises esile tõstetud innovatsiooni eeltingimused – investeeringud teadus- ja arendustegevusse, teadlaste arv, arendustöötajate osakaal, patenditaotluste arv jne –, on innovatsiooni tulemused, näiteks uute toodete osakaal tootevalikust ja uute toodete osakaal netokäibest, jäänud kõrvaliseks.

Avaramat mõtlemisruumi, uutest ideedest vaimustumist, julgust ette võtta asju, mida keegi pole varem teinud – seda ei ehita rahaga. Innovatsioon on tegusõna, mille laialdasem kasutuselevõtt on kultuuri asi. Heaolu ja majanduse konkurentsivõime kasv toetub elust pulbitsevale ja endale pidevalt uusi väljendusvõimalusi otsivale kultuuripinnale.