Oleks ennatlik järeldada, et Iisraeli õhulöögid Süüria pihta möödunud nädala lõpus tähistavad rahvusvahelise sekkumise algust või vähemalt kallutavad jõudude vahekorda nii, et pikaleveninud kodusõda oma lõpu leiaks. Küll aga oli see selge signaal kogu islamimaailmale, et oma huvide pihta käivat tegevust ei kavatse Iisrael isegi mitte konflikti paisumise hirmus pealt vaadata.
Iisraeli allikatele tuginedes on kinnitust leidnud õhurünnak Liibanoni šiialiikumisele Hezbollah mõeldud relvalaadungile, Süüria valitsuse väitel on rünnatud ka sõjaväelist teadusuuringute keskust Damaskuses. Esimest korda kodusõja jooksul sooritas Iisrael õhurünnaku Süüriale tänavu jaanuaris, rünnates samuti Liibanoni poole liikuvat relvakonvoid. Hezbollah on Süüria presidendi Bashar al-Assadi liitlane, kuid ametlik kallaletung Süüriale ei tuleks Iisraeli poolt praegu kõne allagi. See tähendaks verise kodusõja paisumist üle Süüria piiride, ent piirides hoidmisega on juba niigi raskusi olnud.
Samal põhjusel pole eelmise nädala rünnakuid kommenteerinud ka Iisraeli kõrged ametnikud. Süüria asevälisminister Faisal al Mekdad ütles küll USA uudistekanalile CNN, et teadusuuringute keskuse ründamist võib võtta sõjakuulutusena. Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu aga rõhutas pühapäevases avalikus esinemises küll vajadust kaitsta riigi julgeolekut, kuid ei maininud õhurünnakuid.
Lähis-Ida keerulises kontekstis on rahvusvaheline üldsus Süüria suhtes asunud teatud vaikivale positsioonile. Lääneriigid on Iisraeli õhurünnakuid kommenteerinud vaid napisõnaliselt. Peamise liitlasena võis USA Iisraeli rünnakuplaanidega küll kursis olla, kuid valdav vaikimine tähendab, et Iisraelile oma huvide kaitsmisel takistusi ei tehta, kuid toetusavalduste tegemisel säilitatakse vaoshoitud joon.
Siinkohal on paslik meenutada, kuidas Süüria kohta käivad resolutsioonid ÜRO Julgeolekunõukogus Hiina ja Venemaa vastuseisu tõttu ebaõnnestusid ning Obama administratsioon möödunud suvel teatas, et keemiarelva kasutamine Süüria valitsuse poolt on piir, mis toob kaasa rahvusvahelise sekkumise. Praeguseks on diplomaatilised vahendid end ammendanud ning on ka alust arvata, et Bashar al-Assad on kasutanud keemiarelva, kuid sekkumist pole järgnenud.
Kahtlemata tunneb maailma avalikkus Süürias toimuva suhtes tülgastust, kuid välisjõudude abil konflikti lõpetada on pea võimatu. Õhurünnakute ametlik omaksvõtt Iisraeli valitsuse poolt tähendaks kogu islamimaailma ärritamist ning seda välistavad juba ainuüksi turvakaalutlused. Lääneriikidel on aga valusa kogemusena silme ees Iraak ning paraku ei saa me veel sajaprotsendiliselt kindlad olla, et Afganistanis läheb palju paremini. Seega on rahvusvahelise koalitsiooni tekitamine, et Süürias sekkuda, poliitiliselt peaaegu võimatuks muutunud.