Minister Jänese võitlused ja võidud

Laine Jänes Foto: Mihkel Maripuu

Kultuuriminister Laine Jänes rääkis intervjuus Urve Eslasele, et peab oma suureks võitluseks ja võiduks seda, et kui muudes valdkondades vähendatakse tegevuskulusid kaheksa, siis kultuuri valdkonnas 2,5 protsenti.

Kui siia tulin, ei olnud ma kindel, kas tulen tegema intervjuud minister Jänesega või riigikogu liikme Jänesega. Kolmapäeval spekuleeriti ajakirjanduses mõttega, et uues koalitsioonis saab kultuuriministri koha Rahvaliit, kui ta seda vaid küsima peaks.

Seda on keeruline kommenteerida, sest see teema pole mitte kunagi tõstatunud, et Reformierakond sooviks loovutada kultuuriministri portfelli või ohverdada minister Jänest. Ja ei olnud ka Rahvaliidu inimesed kursis sellega, et neil oleks palutud mõnda kandidaati esitada. Nii et see oli tõeline infomüra, pikantne vahepala kogu selles meedia virvarris.

Miks on jäänud mulje, et teie tegevusega ei ole rahul kultuuriinimesed, kes leiavad, et nende eest ei seista piisavalt?

Millest täpselt selline mulje on jäänud?

Olete sattunud näitlejate, kirjanike, kunstnike kriitika alla. Ka teie eelkäijat Palmarut just ei armastatud, aga kirjanike omistatud spordiministeeriumi tiitel, kunstnike kujundatud jänesekujulise keelumärgiga särgid ja see õnnetu NO99 teatri etendus – need ei saa olla ju kokkusattumused ega üksnes raske majandusolukorra tulemus.

Siin on kindlasti kaasa mänginud mu nimi, sest ei ole just paljudel ministritel sellist nime, mida ka kujundina on võimalik kasutada küll positiivses küll negatiivses võtmes. Jänesega on läbi meie folkloori, muinasjuttude, anekdootide palju kujundeid võimalik luua, kas vapper jänes või mokk lõhki nagu jänesel.

Siiski pean ütlema, et need näited on üskindiviidide arvamuse üldistamine tervele valdkonnale. Mulle on jõudnud teistsugune tagasiside, kohtudes kirjanikega, kohtudes kunstnikega, kes on siiralt vabandanud oma üksikute liikmete käitumise ja väljendite pärast. Kui ma olen saanud inimestega tegelikult silmast silma rääkida, siis nad alles mõistavad, kes ma olen inimesena ja töötegijana. Ministrist ebapopulaar­set kujundit luua ei ole sugugi keeruline, sest eks ju üldiselt olegi käibel selline mõte, et kõik poliitikud on lollid. See on justkui rollikuvand. Ega ei ole lihtne sellest raamist välja saada. Ma ei oska isegi nimetada ühtegi kultuuriministrit, kellest kultuuriavalikkus oleks olnud meeletus vaimustuses.

Aga milline peaks siis olema üks kultuuriminister, et kirjanikud, kunstnikud, näitlejad temaga rahul oleksid?

Ma arvan, et sellist ministrit vaevalt üldse on olemas, kes kõigi lootustele vastaks. Kirjanikud ootavad ühte, kunstnikud teist.

Göteborgi raamatumessil tunti suurt kadedust lätlaste suhtes, sest nende ekspresident Vaira Vīķe-Freiberga oli kohal kõigil luuleõhtutel, ja mitte seepärast, et ta peaks seda tegema, vaid sellepärast, et talle meeldis. Praegu näiteks toimusid nii Tallinnas kui Tartus suured kirjandusfestivalid. Teid seal ei nähtud…

Kui vaadata minu kalendrisse või vaadata mulle saadetud kutsete arvu, siis Jänes käib meeletult palju ringi. Lasin referendil oma kalendrist välja võtta eelmise hooaja teatrikülastused ja tuleb välja, et ma käin keskmiselt kolm korda kuus teatris. Ja mitte ainult Tallinnas, vaid ma käin Tartus, Viljandis, Pärnus. Näitusi olen avanud nii Kumus, väiksemates muuseumides kui ka galeriides. Mu kalender on sündmusi täis.

Mis puudutab Prima Vistat või Tallinna kirjandusfestivali, siis mul on erakordselt kahju, et ma ei saanud neil osaleda. Olen olnud üks Prima Vista loojaist ja minult on see ka nime saanud. Aga suurema osa selle toimumise ajast istusin valitsuskabineti erakorralistel istungitel ja kaitsesin kultuuri eelarvet, mis seekord on erakordne. Kui muudes valdkondades vähendatakse tegevuskulusid kaheksa protsenti, siis kultuuri valdkonnas 2,5. Ja ma arvan, et see on mu päris suur võitlus ja võit. Ka talvine kärbe ei olnud mitte kümme, vaid viis protsenti.

Kui on mulje, et ma ei võitle piisavalt kultuuri eest, siis kas on oluline seista barrikaadil kogu aeg kisades ja tulemust mitte saades või on oluline rääkida inimestega, kes aitavad seadustel ja otsustel sündida? Ma ei arva, et ma peaks käima ja rusikaga vastu rinda taguma, aga äkki ma olen ennast lihtsalt liiga vähe kiitnud?

Mind isiklikult puudutavad need süüdistused väga. Mul ei ole Tallinnas muud tööd ja muud elu, kogu mu muu elu on Tartus. Kui ma olen Tallinnas, olen ma 25 tundi pühendunud töö tegemisele.

Ehk on mu kultuurihuvi puhul ka veidi ebatraditsiooniline suhtumine, sest ma pean väga lugu sellest, mis toimub kultuuris väljaspool Tallinna, seepärast ehk ei paista minu käimised silma. Nii kui sa lähed väljapoole Tallinna piire, on meedia huvi erakordselt väike. Ja alati pole minu külastused seotud tippkultuuriga, professionaalse kultuuriga, vaid ka harrastus- ja rahvakultuuriga, millel kõik muu püsib.

Aga ma ei ole siin ametikohal selleks, et olla populaarne, vaid kui ma selle pakkumise vastu võtsin, siis see võib tunduda loosungina, aga ma kogu südamest tahtsin kultuuri heaks midagi ära teha. Ja halb saatus on see, et see sattus ajale, mil mu põhitöö on kärpida.

Mai alguses seisite nagu lõvi kultuuritöötajate palkade vähendamise vastu, öeldes, et ametnikke ja loovisikuid ei saa võrdsustada. See puudutas riigi palgal olevaid loovisikuid. Teie valitsemisalas on aga hulgaliselt loomeliite, kes leiavad, et nende eest nii seistud ei ole.

Ma ei usu, et maailmas oleks ühtegi riiki, kus oleks võimalik kõigi vajadusi rahuldada, aga me liigume selles suunas. Praegu on selleks loovisiku seaduse muudatus, kus toetuse maksmist pikendatakse kuuelt kuult aastale, kus loomeliit ise saab otsustada, kellele seda antakse, ning seaduses ettenähtud summat ei võeta ära, kui loovisik on õnneseen ja saab kultuurkapitalilt toetust.

Mis on saanud kavast leida lahendus vabakutseliste loomeinimeste ravikindlustuse probleemile?

Ravikindlustuse probleemi osas saime kokkuleppe, et see on võimalik ära teha kultuurkapitali sihtkapitalide kaudu, ilma et seadust muudetaks. Kirjanike liit peab nüüd ise läbi mõtlema mehhanismi, kuidas see toimida saaks, nii et pall on nende väravas. Sügiseks peaks need asjad paigas olema.

Valitsus kinnitas eile teise lisaeelarve. See tähendas kultuuriministeeriumi jaoks lisakärpeid 124 miljoni krooni võrra. Millised kultuuri- ja spordiprogrammid seekord löögi alla langesid?

Löögi alla ei langenud midagi, sest leppisime juba oma maja sees kokku, et kümme protsenti programmirahast hoiame kokku. Tehtud lepingud saavad suures osas kõik kaetud. 

Mis saab kultuurkapitalist, kui hasartmängumaksu laekumine veelgi väheneb?

Suurem osa sihtkapitalide jagatavast rahast laekub alkoholi- ja tubakaaktsiisist ja selles osas suurt langust märgata ei ole. Suurem probleem on hasartmängumaksust laekuva rahaga, mis on ette nähtud suuremate kultuuriobjektide ehitamise tagasimakseteks. Kumu tagasimakse pikeneb lihtsalt pooleteise aasta võrra ja Eesti Rahva Muuseumi tagasimaksega saab alustada pärast seda.

Kuldsõdur, Kristina Normani töö «After-War», valiti Eesti esindajaks Veneetsia 53. biennaalile. Olen aru saanud, et inimesed on veidi pahased, et sellist kunsti rahastatakse. Kultuuriministeerium osaleb rahastamises lausa kahte kanalit pidi – nii kaasaegse kunsti keskuse kui ka kultuurkapitali kaudu.

Kultuurkapitali kaudu rahastatakse seda projekti permanentselt Veneetsia biennaali toetamise projektina. See ei ole konkreetselt selle töö rahastamine. Raha laekub ka kaasaegse kunsti keskusele ülesandega korraldada Veneetsia biennaali näitust. Selles mõttes on vastutus, otsustamine ja valikud delegeeritud kaasaegse kunsti keskusele, kes omab absoluutselt kompetentsi kogu selle asja hindamisel ja korraldamisel.

Mida te ise sellest tööst arvate?

See on tundlik küsimus igal juhul. Ma olen nõus David Vsevioviga, kes ütleb, et see on eetiline küsimus nii nende suhtes, kes tunnevad end puudutatuna, sest nende hingele on haiget tehtud, kui ka nende suhtes, kes on tahtmatult tõmmatud häppeningi, ilma et neid oleks selle suhtes hoiatatud. Ma ise külastasin Veneetsia kunstibiennaali 2007. aastal ja enamik sealsetest töödest on sellised, mis õhkõrna piiri peal balansseerivad.

Mis selle tööga edasi teha? Kuigi eksperthinnang telliti, saan ma aru, et töö läheb sinna sõltumata hinnangust, sest asendamine pole nii lühikese ajaga mõeldav?

Pressiesindaja: Töö on juba Veneetsias.

Laine Jänes: Kultuuriministeerium deklareeris ka selgelt, et midagi muuta ei kavatseta. Ja ma ei kujuta ka ette, et kultuuriministeerium hakkaks kaasaegse kunsti keskusele ja selle komisjonile midagi ette kirjutama. On õige anda see otsus pädeva žürii kätte ja ma ei leia, et siin oleks vaja poliitilist vahelesegamist. Kultuuriministeerium ja kultuurkapital rahastavad Veneetsia biennaalist kui kunstiüritusest osavõtmist, mitte konkreetset projekti.

Kui praegu on muuseumiaasta, siis järgmine aasta on lugemisaasta. Mida teie viimasena lugesite?

Kõige viimane raamat, mis mul praegu riiuli peal on, on «Mister Fred» Fred Jüssist. Veel natuke aega varem lugesin Elo Tuglase päevikuid. Mul on väga vähe aega lugeda, millest mul on meeletult kahju. Olen poliitikuks olemise ajal ostnud palju raamatuid, mida lugeda siis, kui pensionile jään.

Mida peaks tegema, et kultuuriministri positsioon valitsuses paraneks ja tema sõna valitsuspoliitika ajamisel rohkem kuulda võetaks?

Enne see ei muutu, kui kasvab suureks see põlvkond, kes on harjunud käima kontserdil ja lugema raamatuid. Praegu on poliitikute hulgas hästi näha, kes on käinud lapsena teatris ja kes hoopis jalgpallitrennis.