Elle Seliverstova: eakad kui kullaterad

, SA Jõhvi Hooldekeskuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pensionärid.
Pensionärid. Foto: Peeter Langovits

SA Jõhvi Hooldekeskuse juhataja Elle Seliverstova kirjutab Postimehe arvamusportaalis väärikast vananemisest ning sellest, et hoolekandeasutustest on meie meedias viimasel ajal juttu vaid negatiivses võtmes.

Keegi klassikutest on öelnud, et vähe on neid inimesi, kes oskavad väärikalt vananeda. Vananemise oskus on üks raskemaid peatükke suures elukunstis.

Käesoleva arvamuse teema ajendas mind võtma asjaolu, et oma igapäevases töös puutun kokku eakate kui klientide ja puuetega inimestega ning nende omastega. Samamoodi ka ametnike ja institutsioonidega, kellest abivajavate heaolu suuresti oleneb. Meie igapäevases kõnepruugis viitavad eakate austamisele sellised tuntud ametinimetused nagu maavanem, vallavanem jt. Ent meile armas sõnapaar - vanaema ja vanaisa - on iga inimese keelel ja meeles inimpõlve aegadest peale. Ent põlvkondadevaheline side tundub paraku üha enam nõrgenevat, seepärast on nendest väärtustest vaja rohkem rääkida. Ja eks me siis seda teemegi - kuidas keegi oskab, arvab. Viimasel ajal on eriti ajaleheveergudel antud probleeme lahatud ja arvamust avaldatud. Ja mulle tundub, et nähakse ainult juustu sees auke, aga mis on juustu ümber, see jääb tagaplaanile. Lahatakse mingit konkreetset juhtumit ja siis üldistatakse: kõik on halvasti. Hoolekandeasutused on hetkel meedia tähelepanupunktis. Väga hea, et sellest räägime, aga miks siis ainult negatiivselt ja hirmuäratavaid asju?

Mina olen Jõhvi hooldekeskuse juhataja. Ja seda juba 12 aastat. SA Jõhvi Hooldekeskus on ööpäevaringselt tegutsev sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuasutus, mille eesmärgiks on tagada
 üksikuks jäänud või kõrvalist abi vajavate vanuritele ja teistele abivajavatele statsionaarne hooldusravi-, tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande teenuste osutamine. Hooldekeskus on saanud ka koduks erivajadustega noortele, samuti pakume ajutise hooldamise teenust. Kaheteistkümne eksisteerimisaasta jooksul on meie maja üle elanud palju muutusi, meie ühiskond on selle aja jooksul suure sammu edasi astunud. Samas on abivajavate ja vanurite probleemid tänaseni päevakorras. Kõigepealt tuleb märkida seda, et meie maja sisu on nende aastatega muutunud. Kui varematel aastatel olid meie maja elanikud enamuses käijad, siis nüüd on 70 protsenti elanikest lamajad voodihaiged, kes on üle elanud infarkti, insuldi jne. Need inimesed vajavad ööpäevaringset hooldust.

Masendunud vanuri ravimisel ja põetamisel peame tegema tihedat koostööd perega ja ümbritsevate inimestega. Meil on väga tubli ja hooliv kaader, kes teevad omalt poolt kõik, et hoolealune ja tema sugulased oleksid rahul ja just koostöö, see ongi selles raskes töös edu pant.

SA Jõhvi Hooldekeskus on isemajandav ning kogu sissetulek laekub hoolealuste kohamaksudest. Esimesest aprillist on meie kohamaksumus ühe hoolealuse kohta 545 eurot, see on Jõhvi valla elanikele ja väljastpoolt Jõhvi valda 575 eurot.


Kohamaksumuse üle käib ka äge poleemika. Vaatame siis, milliseid kulutusi kohamaksumus katab: korralik tuba eakale, toa küte, vesi, elekter, toit, pesupesemine, tubade koristamine, valveteenus, ravimid, mähkmed, töötasu, maksud riigile, prügivedu, majanduskulud, transport jne. Mitte ainult – neile, kes saavad ja soovivad, on tagatud meelelahutus erinevate ürituste näol. Igakuine kulu on suurem kui kohamaksumus. Kõikide kulutustega kokku kujuneks kohamaksumuseks ligikaudu 800 eurot. Mina leian, et selline tulemus on saavutatud tänu arukale majandamisele.

Siit lähtuvalt läheksin üle kõige valusamale probleemile, et kes siis peaks nüüd selle teenuse eest maksma? Selle põlvkonna pensionid ei võimalda osta sellist teenust ja loogiline on, et õla peaksid alla panema lapsed ja kui neid ei ole siis omavalitsused. Kui lastel ei ole millest maksta, siis tuleb vald appi. Siinjuures tahaks soovitada vanemale põlvkonnale, et oma vanaduspäevadesse tuleks ikka meil endil ka investeerida. Kõike ei saa lastele ära anda, siis võid «uulitsa» peale jääda. Olen ka selliste juhtumitega kokku puutunud. Armastuse jagamine ja vanematest hoolimine peaks kuuluma ikka laste valdkonda - seda ei ole hooldustöötajad võimelised füüsiliselt tegema. Tegevusaastate jooksul on SA Jõhvi Hooldekeskus pidevalt tegutsenud selle nimel, et meie maja elanikel oleks võimalik elada täisväärtuslikku elu. Pidevalt korraldame jumalateenistusi luteri- ja õigeusklikele, tähistame juubeleid ja sünnipäevi. 6 mail saab üks meie maja vanimaist elanikest 101-aastaseks. Tähistame kõiki tähtpäevi, jõule, lihavõtteid, emadepäeva, naistepäeva jne. Kuigi tean, et oma päriskodu ei asenda miski, teeme maksimaalselt kõik, et hoolealused tunneksid, et meie maja on neile tõeline kodu.

SA Jõhvi Hooldekeskuse tegevuse arengusuunaks on olemasolevate sotsiaal- ja tervishoiuteenuse edasiarendamine ning uute võimaluste loomine teenuse mitmekesistamiseks. Selle aasta septembris avame Päevakeskuse Jõhvi eakatele, kus hakkame pakkuma järgmisi teenuseid: meditsiiniline teenus, vererõhu mõõtmine, suhkru ja kolesterooli määramine, saunateenused, pesupesemine jms. Tahame teadvustada nii omavalitsustele kui ka peredele, kus elab abi vajav eakas või puudega inimene, et meie keskus ei ole vangla, hullumaja või karistusasutus, vaid meie keskus pakub kvaliteetset teenust ja professionaalset ööpäevaringset hooldust ning hooldusravi ja võib olla kindel, et abi vajav inimene tunneb end turvaliselt ja hästi.

Samas pean oluliseks, et meie asutuses inimene mitte ainult ei vanane väärikalt, vaid ka sureb väärikalt. See on vägagi filosoofiline küsimus – mis on väärikas surm? Arvatakse, et väärikas on suremine just haiglas või hoolekandeasutuses, kus on linad kõige puhtemad, sa pole üksi ja professionaalsed abilised, kes su viimaseid vaevu aitavad leevendada, on sinu kõrval. See on selline materialistlik pool, kuid pean oluliseks ka hoolealuse hingelist valmisolekut siit ilmast lahkuda, et ei jääks lahtisi otsi sugulaste ja sõpradega, et südames valitseks rahu – ma olen elanud väärika elu.

Ikka ja jälle vahetatakse mõtteid selle üle, et inimene peaks võimalikult kaua oma vanaduspäevi veetma lähedaste seltsis ja oma kodus. Jah, nii kaua, kuni ta oma eluga hakkama saab, on parim. Kuid vanadusega käivad kaasas haigused, mille tulemusena enam ise hakkama ei saa eluga. Mis siis teha? Valikuid ei ole palju. Kuid siiski. Kas keegi lähedastest peab tööst loobuma, et saaks hooldada oma ema või isa, leida inimene, kes hooldaks kodus või otsustama hooldekodu kasuks. Hooldekodudest ja samalaadsetest asutustest räägitakse igasuguseid legende, hirmuäratavaid, aga tegelikult ju olukord pole selline. Meedia võiks ka vahel selles osas positiivsust üles näidata. Meeleldi suhtleksin meediaga ja mitte üksnes vaid ka näitaks. Mõni ajakirjanik võibolla pole veel vana inimest näinudki. See teema vajaks lahtirääkimist ja saada vastuse küsimusele: kas meil ikka on kõik nii halvasti?

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles