Tartu Ülikooli vanemteadur Irina Paert kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et Eestis on kiriku liikmeskonna vähenemine viimase poolsajandi jooksul äärmuslik näide üldisest trendist, mis valitseb Põhja- ja Lääne-Euroopas.
Irina Paert: Eestis on kiriku liikmeskonna vähenemine äärmuslik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahvaloendus kinnitas seda, mida varasemad küsitlused ja uuringud on välja toonud – et Eesti on maailma kõige ilmalikumate maade hulgas. Selle põhjused on keerulised ning vaieldavad. Ajalooliselt on Eestis kristlust seostatud vallutajate ja kolonisaatorite usuga, seda tajuti kui midagi välist, jõuga toodut. Kommunismiaastad on samuti jätnud oma jälje. Eesti võib olla ka äärmuslik näide Põhja- ja Lääne-Euroopa riikidest, kus kiriku liikmeskond on ka viimase viiekümne aasta jooksul vähenenud.
Usu minetamine ühiskonnas laiemalt ei saa olla pikas perspektiivis positiivne. Probleemiks ei ole siinkohal üksnes laialt levinud moraalne relativism, aga ka vertikaalsete ja transtsendentaalsete inimelu dimensioonide hääbumine ning horisontaalsete, «kiire ligipääsu» ühiskonna võimutsemine.
Õigeusk on üks väheseid konfessioone, mis ei järgi üldist vähenemise trendi. Siiski, ehkki suur osa slaavi juurtega inimesi (47-51 protsenti) seostavad end õigeusuga, on see number suhteliselt väiksem kui Venemaal, Moldovas või Ukrainas.
Paradoksaalsel kombel on nii, et mida rohkem kirik hoiab oma dogmadest ja traditsioonidest selles muutuvas maailmas kinni, seda vähem tema liikmeid lahkub. Teiste Euroopa alade protestantliku kiriku liikmete kaotuse põhjuseks (nt Suurbritannias) peetakse mõnikord kiriku-uuendusi, näiteks naiste ordineerimist.
Kui me räägime kristlikust kirikust, siis on selle sümbol rist. Nagu ristil, on ka kirikul nii vertikaalne (iga uskliku liit Jumalaga) ja horisontaalne (kirikukoguduse liikmete omavaheline ühendus, kiriku sotsiaalne missioon maailmas) mõõde. Mõnikord on meil kombeks üht või teist dimensiooni ületähtsustada. Neid kahte aga ei tohiks lahutada. Vertikaalse ehk spirituaalse dimensiooni kadumine viib sotsiaalse moonutamiseni ja vastupidi.
Postimehe arvamusportaal küsib värskete rahvaloendustulemuste valguses ekspertidelt arvamusi, miks on Eestis nii vähe usklikke ja kas kirik peaks midagi muutma, et inimesed taas usule lähemale tuua.