/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
Töölepinguseaduse vastuvõtmisele eelnenud riigikogu arutelusid üle lugedes ei tahaks rahvaesindajaid otsesõnu kummitempliks sõimata. Selge, et inimesed mõtlesid ja arutasid. Paraku näeme tagantjärele tarkadena, et asi kukkus väga kummitemplilikult välja.
Praeguse valitsuskriisi hämaruses ei tea me ikka veel, kas üldse ja kui, siis mil määral see seadus 1. juulist kehtima hakkab. Seaduse suurim väärtus olevat olnud see, et selle leppisid kokku tööturu mõlemad pooled – töötajate huve esindavad ametiühingud ja tööandjate huve esindavad tööandjate liidud. «See annab kindluse, et see seaduseelnõu töötab,» ütles Eiki Nestor 17. detsembril eelnõu seaduseks saamise eel. No aga ei tööta ju!
Paremerakondadel ja opositsioonil pole samuti põhjust kekutada. Jah, tõsi, tagantjärele ilkuda on kerge, aga mitte see pole eesmärk. Aasta tagasi oleks olnud märksa suurem julgustükk küsimärgi alla seada näiteks ühe tööandjate esindaja mu meelest arrogantne avaldus, et mis selle asja sisulise arutamise jätmisest riigikogulegi parem saaks. Heitusin, kuuldes «süvenenute» jutte, et Põhjamaades on nii kombeks ja üldse soositakse poolte kokkulepete seaduseks vormimist.
Eelmise sotsiaalministri taktikaline, mitte niivõrd sisuline apsakas esimese eelnõuga väljatulekul ladus valitsuskriisi vundamenti, sest just esialgne huvigruppide kaasamata jätmine andis neile hiljem võimaluse riigikogu kummitempli rolli suruda. Proportsioonid aeti paigast ära.
Muidugi oleks päris pöörane väita, et ametiühingud või ettevõtjate organisatsioonid ei peaks olema töösuhete arutamises osalised. Aga teine äärmus, kus kahe palgatud eestkõnelejaga katusorganisatsioonide kompromissi nimetatakse ikka veel kodanikuühiskonna musternäiteks (olgu või irooniliselt), on sama ülepingutatud.
Lubatagu liialt rasvastele siltidele vähemalt küsimustena omalt poolt midagi äärmuslikku vastu seada. Kas see on kodanikuühiskonna paroodia? Mille poolest erineb loodud pettepilt Mussolini Itaalia korporatiivse riigi ideedest? Lihtsalt öelda, et Soomes on nii kombeks… see ei veena!
Parlament mitte üksnes ei või, vaid tal tulebki huvigruppide kokkulepetest üle sõita, kui need teevad Eestist päeva lõpuks kaotaja.
Riigikogu olen ma valimas käinud ja saan suures plaanis aru, kuidas mäng käib, aga ametühingute ega tööandjate ühingute katustel tegutsejaid pole ma kuskile valinud. Paistku nad inimestena mulle sümpaatsed või marukoerad, ma ei teagi, kuidas nende hääle kaalukust või kaalutust omalt poolt mõjutada.