Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mati Väärtnõu: Eestit on tabanud riigikorralduslik pankrot. Kuidas edasi?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mati Väärtnõu. | FOTO: Erakogu

Selmet kuulutada inimeste jätkuvat linna kolimist, peaks riik hoopis suurendama maal elamise boonuseid, leiab  E-erakonna loomise plaanidega tuntust kogunud ärimees Mati Väärtnõu Postimehe arvamusportaalis.

On uskumatu, et Eesti valitsuse arvates peab selleks, et Eesti kodanik saaks elada täisväärtuslikku elu ja Eesti oleks tõhusalt toimiv riik, elanikkond jätkuvalt linnastuma ja vananema.

Just seda võib aga lugeda välja meie valitsuse eesmärkidest: «Valitsusliidu eesmärk on riigikorraldus, mis toetab Eesti kodanike loomulikku soovi elada vaba ja täisväärtuslikku elu. Me soovime, et Eesti riik kasutaks igat maksumaksja makstud senti säästlikult, eesmärgiga pakkuda selle eest parimat võimalikku avalikku taristut ja teenust võimalikult paljudele. Me soovime, et Eesti oleks tugeva kogukondliku võrgustiku ja identiteediga, loogiliselt, lihtsalt ja mõistuspäraselt korraldatud ning tõhusalt toimiv demokraatlik riik/.../ Nende sihtide saavutamiseks peab Eesti riigi- ja kohalik haldus järgnevatel kümnenditel arvestama jätkuva linnastumise ja elanikkonna vananemisega.»

Sarnaselt võiks väita, et selleks, et laev jõuaks kindlalt kodusadamasse, peab laeva juhtkond tagama aukude olemasolu laevakeres. Kas me sellisel laeval tahaksime olla või usuksime, et see on võimeline kodusadamasse turvaliselt jõudma? Ilmselt mitte. Miks me aga laseme ebaloogilise mõttemaailmaga isikud oma riiki juhtima?

Kas täna on Eestis riigikorraldus, mis tagab täisväärtusliku elu? Ilmselt mitte. Piisab, kui vaadata Eestist lahkujate arvu ja siiajääjate enamuse meelsust.

Kas riik on kasutanud maksumaksjate raha säästlikult? Ilmselt mitte. ESMi kõhutundest kantud paigutused, ülepaisutatud haldus (näiteks ENSV ajal oli haridusministeeriumis ca 200 inimest, nüüd ca 2000, kui lisada juurde allaasutuste töötajad), ELi raha toega nonsenssprojektid Aafrika stiilis a la «maantee eikuhugi» (Mäo, Kukruse teeristid; jalgrattateed metsakolgastes; suured paadisillad väikejärvedel jne), mille omaosalus tuleb maksumaksja taskust. Lisaks erinevad suurushullustusprojektid, mille hilisem ülalpidamiskulu on saanud suureks püsikoormaks riigile.

Ka on pakutav avalik teenus kaheldava väärtusega: näiteks Eesti hariduse allakäik on ilmselge igas astmes.

Kus oleme teinud vea või mis on selle valitsusliidu tegelik eesmärk? Usun, et valitsuse liikmed ei tea seda isegi, kuhu välja peaks jõudma, sest riigil ei ole olnud alates taasiseseisvumisest ühtegi visiooni pikema perioodi peale.

Seetõttu ongi Eesti riigist saanud kaootiline projektidepõhine katselava ja sellise arutu poliitika jätkudes tuleb meil maha matta igasugused illusioonid Eesti rahva kestvuse jätkusuutlikkusest.

Kui isegi jätta võimalus, et valitsusliidu tegevusprogrammis on tekkinud viga sõna «saavutamiseks» näol ja tegelikult ei taheta teadlikult maaelu/iivet madalseisus hoida, siis jääb arusaamatuks, miks nende toredate ideede saavutamisel peaks järgnevatel kümnenditel arvestama jätkuva linnastumise ja elanikkonna vananemisega.

See ei aita kuidagi kaasa põhiseaduse preambulis toodud eesmärgi – rahvuse säilimise – kindlustamisel.

Miks siiani, 20 aasta jooksul, ei ole keegi tõstnud iivet kõrgemale pulgale? Kui me tahame säilitada rahvust, siis kõige olulisem asi on iive.

Palju on juttu omariiklusest, selle kaitsmisest välisvaenlaste eest, kuid kõige eelduseks positiivne iive: kui seda pole, kaotab automaatselt mõtte omariiklus koos kõigi seda koos hoidvate komponentidega.

Riik peab teenima rahvast, mitte vastupidi. Seega peab valitsuse tegevusprogrammis olema esikohal hoopiski iibekordaja tõstmine 2,1-le ning kõik protsessid peavad olema sellele eesmärgile allutatud.

Põlvkondade järjepidevus loob kindlustunde, millest täna ühiskonnas niiväga napib! Kindlustunde puudus on see, mis viib inimesed täna Eestist ära, ja samas on see ainuke tee, millega tagada täisväärtuslik elu.

Kõik kõrgkultuurid on alguse saanud külakultuurist. See on kõrgkultuuri olemasolu eeldus.

Eesti rahvus on siiani püsinud talukultuuril ja seega on eluliselt oluline meie säilimise seiskohalt ka maaelu taastamine.

Inimestel peavad olema võrdsed võimalused oma elukohta valida nii maal kui linnas. See eeldab uue, koostööl põhineva mõttelaadi kujundamist: edasiviiv jõud ei ole ühiskonna arengus mitte konkurents, vaid koostöö.

Maaelule tuleb täna leida oluline eelis, et tekiks inimeste liikumisel vastupidine tendents tänapäevasele linnastumisele, sest linnastumine mitte ei tõsta iivet, vaid kahandab seda märkimisväärselt. Tõhusamaks hoovaks oleks maksuvabastus kindlates maapiirkondades elavate inimeste tegemistele.

Eesmärgipäraselt tuleb korrastada kogu riiklik juhtimissüsteem, lõpetada suurriigi mängimine ja mõttetud dubleerimised kaotada, alates valitsemissüsteemi muutmisest. Edaspidi oleks vast mõistlik anda presidendile peaministri õigused ja lõpetada mitme meeskonna ülevalpidamine.

Võiks veel paljugi lisada, aga kellele sellest kasu on? Niikaua kui Eesti valitsus on kurt ja riigikogu suunatav võimuerakondade tagatubadest, pole lootustki muutustele. Selle asemel, et luua eeldusi riigi arenguks, klammerdub poliitiline ladvik ja tippametnikkond võimu ning võimuga seotud hüvede külge. Kaua veel?

Tagasi üles