Juhtkiri: mõru siil

Villu Reiljani süüdi jäämine seab partnerid piinlikku olukorda

Eilne kohtuotsus, mis endise Rahvaliidu esimehe ja nüüdse riigikogulase Villu Reiljani pistise nõudmises süüdi tunnistas, on käimasolevatel koalitsioonikõnelustel partneritele mõru pill. Isegi veel hullem, sest pilli saaks hõlpsasti alla neelata. Praegune juhtum sarnaneb lausa mõru siiliga – maitse on vastik ja neelata raske.

Ent neelata tuleb, kuna muid variante pole Reformierakonnale ja IRLile eriti jäänud. Sotsidele on valitsust juhtiv kaksik juba sama hästi kui selja pööranud. Rohelistega kombati veidi pinnast, ent see kaart jääb taskusse plaani C või D puhuks. Keskerakond ei mahu hoopiski koos Andrus Ansipiga ühte valitsusse.

Punnseis sunnib ka suurimaid korruptsioonivastase võitluse lipukandjaid pigistama Rahvaliidu poole vaadates kinni vähemalt ühe silma. Kohtuotsus, mis muul ajal toonuks kaasa end «valgele» poolele lugevate erakondade distantseerumise, põhjustab nüüd möönduse: tõepoolest, Reiljani süüdimõistmine tõi kõnelustel uue probleemi.

Olukorda ei lihtsusta ka tõik, et tegu pole mingi kolmanda järgu tegelasega. Villu Reiljan on nii Reformierakonna kui IRLi ühe eellase Res Publicaga aastaid koos Eestit valitsenud. Rahvaliit on endiselt enam Villu Reiljani nägu kui oma noore esimehe Karel Rüütli moodi.

Hoolimata tagasihoidlikust parlamendiliikme staatusest, on Reiljani seisukoht ka partei valitsusse minekul oluline. Otse ja ametlikult kõneldakse siiski teistega, sest Reiljani aktiivne osalus hävitaks tema kohtuasju arvestades kogu ürituse maine. Sügisel seisab ees järgmine, maadevahetuse protsess, milles osaleb teinegi Rahvaliidu eksminister Ester Tuiksoo.

Muidugi võivad koalitsioonipartnerid leida lohutust sealt, kust Rahvaliit ja Reiljan isegi. Tuleb lihtsalt mantrana korrata, et tegemist on esimese astme kohtuotsusega, mis edasi kaevatakse. Pole välistatud, et kuuleme sellest asjast veel aastategi pärast.

Valitsusremondi võtmeküsimus on siiski riigi rahanduse päästmine. See on liiga tähtis, et kuulutada lahenduste otsimine ühe kui tahes tuntud ja staažika poliitiku käitumise pantvangiks. Jõustunud süüdimõistva kohtuotsuseni pole kellelgi võimalik riigikogu liiget lahkuma sundida, kui ta selle vajadust ise ei mõista.

Ent nii Rahvaliidu kui ka poliitikute üldise maine huvides käituks Reiljan aumehena, kuid ta nüüd kohtutee lõppemiseni riigikogust lahkuks. See ei tähendaks enda süüdi tunnistamist, vaid tõdemust, et riigijuhtimine mitte üksnes ei pea olema, vaid ka näima aus.

Paraku sellist käiku kohe ei järgnenud ning Reiljani senised sõnavõtud pole jätnud muljet, et säärane käik kunagi isegi kaalumisel oleks olnud.