Jüri Maloverjan: objektiivsuse võimatus ehk omaloodud orjus

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jüri Vendik
Jüri Vendik Foto: Erakogu

Venemaa ajakirjanduse probleem pole niivõrd võimude surves, kuivõrd tõigas, et faktidega üsna vabameelne ümberkäimine on vana tava, kirjutab Moskva kolumnist Jüri Maloverjan.

Olge julged ja sõltumatud!» kutsus karjus oma lambaid üles. «Venemaa demokraatlik areng nõuab tänapäeval nagu ei kunagi varem tõeliselt sõltumatut ja ausat ajakirjandust,» kirjutas mõni päev tagasi oma pöördumises Vene Ajakirjanike Liidu poole president Vladimir Putin.

Putini riigis ei tohi ükski suurem väljaanne, näiliselt sõltumatud ja liberaalsed kaasa arvatud, Putini kohta isiklikult midagi halba ütelda. Ei ole soovitatav. Mitteametlikult muidugi. Kas mõne teise valitsejaga oleksid lood teisiti, on raske öelda, kuid tähtis on aru saada, et sellises asjade käigus on Vene ajakirjanikud väga suurel määral ise süüdi. Valitsev seltskond surus mõnel juhul küll vaba ajakirjandust jõuga maha, kuid enamjaolt kasutas ta lihtsalt ära ajakirjanike äraostetavuse ja valmiduse käsutäitmiseks.

Ning selle põhimõttelageduse alustalaks on «filosoofiline» suhtumine objektiivsuse ja aususe mõistesse.

Üks Vene kolleeg läks kunagi Moskvast Eestisse komandeeringusse. Kui ta sealt tagasi jõudis, arvas toimetus, et ühest suurest tekstist, mille ta kaasa tõi, on vähevõitu, peab veel üks intervjuu olema. «Noh, mis siis ikka, mõtlesin välja!» teatas kolleeg lõbusalt. Nii lihtsalt, mõtles inimese ja tema klišeesid täis vastused välja, läkski trükki. Kelle foto nad panid, seda enam ei mäleta.

See oli enne Putinit, muide. Kolleegi ajaleht oli tollal kuulus, Vene skaalas kvaliteetne (enam mitte), liberaalne, mingist sihilikust Eesti-vastasest propagandast juttu ei olnud, ega selles poleg­i asi.

Asi on mõistagi selles, et sellise süütu väljamõeldise ja jõhkra poliitilise propaganda vahel ei ole ajakirjanduse seisukohalt tegelikult vahet. Faktidega vabameelne ümberkäimine on aga alati olnud Vene ajakirjanduse traditsiooniks.

Praeguse Vene propagandamasina töötajate lemmikargument on täpselt sama, mida kuulis ka 20 aastat tagasi kõige edumeelsemate Moskva kolleegide suust: objektiivsust ei saagi meie töös olla, «nemad», lääne ajakirjanikud, on sama erapoolikud kui meiegi, ainult et oskavad seda ära peita demagoogia loori all.

Jah, asjale filosoofiliselt lähenedes peab muidugi tunnistama, et päris objektiivne ei saa keegi olla, ent põhimõtteline vahe on algses kavatsuses: kas sa tahad tõtt teada saada ja edastada või on sul algusest peale miski muu plaanis. Kuid see argument ei mõju: see olevat ju samuti demagoogia.

Paistab, et päris paljud Vene ajakirjanikud usuvad sellisesse eneseõigustusse täiesti siiralt.

Paljud Venemaa kolleegid tavatsevad arvata, et Vene sõltumatu ajakirjanduse, ennekõike televisiooni allakäik algas 1996. aastal, mil telekanaleid kontrollinud «oligarhid» korraldasid massilise propagandakampaania sügavalt ebapopulaarse Boriss Jeltsini tagasivalimiseks ning ajakirjanikud läksid sellega agaralt kaasa. Kuid objektiivsusesse suhtumise püsiv traditsioon annab alust väita, et see ei olnud mingi pöördepunkt, vaid hetk pikast ajaloost.

Vene ajakirjandus sai küll 1990ndate alguses otsesest poliitilisest diktaadist vabaks, kuid on pärinud leninliku arusaama ajalehest kui «kollektiivsest propagandistist, agitaatorist ja organisaatorist». Ilmavaade võis ajakirjanikul nüüd hoopis «antileninlik» olla ja reeglina oligi, kuid suhtumine oma töösse jäi samaks. Ka revolutsiooni aeg ei soodustanud muidugi objektiivsust. Vastaspoolele ei tohi ikka sõna anda: nad on ju kõik valelikud värdjad.

Siis tuli rahaküsimus. Väljaanded pidid ellu jääma, samas vaid kaduvväike osa investoritest või muidu rahastajatest suhtus ajakirjandusse kui normaalsesse ärisse, kasvõi tulevikus, mille jaoks on muuseas tähtis ka lugejas-vaatajaskonna usaldus. Kõik kasutasid seda kui lisatööriista oma muude äri- või poliitiliste huvide kaitseks.

Hakati elatuma «džinsaast» – varjatud reklaamist ja mustast PRist, nii ärialasest kui poliitilisest, pahatihti segamini. Kui objektiivsust pole olemas, raha aga, vastupidi, on täiesti reaalne, siis lõppude lõpuks mis vahet seal on, mida nimelt selle raha eest valetada.

Neid teenuseid kasutas muide 1990ndatel ka Eesti riik, kui ostis ühes liberaalses lehes leheruumi positiivse värvinguga artiklite jaoks.

Kohalik ajakirjandus sattus samal ajal pealinna omast hullemassegi olukorda: viimane oli oma staatuse ja tuntuse tõttu mingil määral kaitstud eriti jõhkrate võtete eest, mitmel pool provintsis aga olid ajalehed ja raadiojaamad kompromissitult allutatud kuberneridest pisikeisritele ja kantpeadest oligarhidele.

Üks näide: pärast peatoimetaja tapmist ilmus Kalmõkkia presidendiga opositsioonis olev ajaleht Nõukogude Kalmõkkia pagenduses Venemaa naaberregioonis, Stavropoli krais ning toodi Kalmõkkiasse poolsalaja.

Pealinnas aga oli veel seesama 1996. aasta ja Jeltsini valimised, siis veel mitmed infosõjad, kus telekanalid söötsid vaatajatele ette, mida neile omakorda söötsid ette nende omanikud või ülemused; siis olid 1999. aasta riigiduuma ja 2000. aasta Putini valimised, kus suur­ajakirjandus oli jällegi kõike muud kui sõltumatu ja erapooletu.

Nii et ei olnud mingit alust imestada, kui juba 2001. aastal helistas Putini pressisekretär Aleksei Kozlov juhtiva telekanali newsroom’i ning noomis valjuhäälselt peatoimetajat näiteks selle eest, et Vladimir Vladimirovitši sünkroon oli viimastes uudistes vaid viis minutit pikk, mitte aga seitse, nagu pidi tema arvates olema. Ja see ei olnud muidugi mingi lolli poliitiku nördimus, see oli ülemuse noomitus.

Sellest, et Putini poliitika kohta, näiteks Tšetšeenia sõja teemal, läheksid eetrisse mingisugused alternatiivsed arvamused, ei olnud otse loomulikult juttugi.

Seejuures keegi, välja arvatud NTV kollektiiv, ei protestinud, ei streikinud, telekanalid jätkasid ilusti tööd. Kõik läks nii sujuvalt just sellepärast, et Putin ja tema ametnikud lihtsalt asendasid tinglikult öeldes Berezovskit ja tema jüngreid, töö aga jätkus samas vaimus.

Nüüd mõned õigustavad ennast ülalmainitud «objektiivsuse võimatuse» teesi abil, teised aga tõmbusid psühholoogias hästi tuntud kookonisse: see siin on töö ja see siin olen mina oma elu ja mõtetega, ja need on kaks eri asja.

Üks kolleeg, kes suhtub Putinisse üsna põlglikult, kuid teenib ühes teisejärgulises telekanalis palka sellega, et kirjutab heakskiitvaid kommentaare tema targast poliitikast, seletab õhtul kõrtsis, klaas viskit käes: «Tead, see on nagu tööpingi taga seismine: asi tehtud, unustad ära. See ei ole minu elu. Minu elu on miski muu, selle tsirkuse eest aga saan ma 130 tonni (umbes 3200 eurot) kuus ja ma olen rahul».

Vähesed Venemaal säilinud opositsioonilised väljaanded on riigimeediaga üsna sarnased: täpsus ja tasakaalustatus pole (pahatihti) nende rida. Nende lugejaskond on aga Venemaa skaalas kaduvväike.

On olemas ka tõeliselt kvaliteetsed väljaanded, nii paberil kui ka internetis. See, nagu ka mitmed muud tõsiasjad, tõestavad muuseas, et praeguse Venemaa režiimi autoritaarseks tembeldamine pole päris õige, igatahes praegu veel mitte. See on pigem manipulatiivne, see ei julge või ei taha veel platsi lagedaks trampida, vaid manipuleerib avaliku arvamusega, institutsioonidega; paljude teiste asjadega ja sealhulgas ajakirjanike nõrkustega.

Ning sama manipuleeritav on ka internet. Paljud arvavad või arvasid veel hiljuti, et maailmavõrgu kiire levik muudab pildi sootuks teistsuguseks. Ajakirjanduses tervikuna muudab küll, kuid mitte Venemaa sõltumatu ajakirjanduse peaaegu olematu mõjuvõimu osas.

Soliidsed internetiväljaanded nõuavad teadagi samuti raha ning neid hakati ammu samuti administratiivselt ohjeldama, ebasoovitava informatsiooni vaba levikut saab aga takistada tuhandete valeteadete ja idiootsete kommentaaride abil. Toetudes seejuures rahva enamuse ükskõiksusele. Seda kunsti, mida me mõnikord näeme ka Eesti veebikülgedel, õpib Vene riik juba mõne aasta vältel.

Autor on BBC Vene talituse korrespondent.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles