Miks see usk on saanud nii valdavaks, et lastehaigla valvetoa koormus on kümne aastaga kasvanud 168 protsenti, et päevas võib olla ukse taga üle 200 väiksemate või suuremate tervisehädadega lapse, et arstid töötavad oma võimete piiril, on küsimus, mida sotsiaalministeeriumil eirata ei oleks mõistlik.
Kui inimestel ei ole tervishoiukorralduse toimimisse usku, langeb koormus paratamatult sellele osale, mis on teistest usaldusväärsem, ning see omakorda ähvardab kogu süsteemi tasakaalust välja lüüa. Praeguse olukorra üle pole õnnelikud ei lapsevanemad, valvetoa töötajad, laste- ega perearstid.
Lapsevanema vajadus on mõistetav: et haige väikelaps saaks abi enne, kui olukord ohtlikuks võib muutuda. Samas on just väikelapse seisundit vanemal raske hinnata – ta ei oska oma häda kirjeldada, ta üksnes nutab. Otsustamiseks aga pole emadel-isadel kogemust – peremudel on muutunud, kolmelapselised pered asendanud ühelapselistega, vanaemad, kellelt nõu küsida, on kolinud omaette.
Perearsti nõuandetelefonilt saadud abi ei pruugi vanema meelest olla piisav: ta kahtleb enese kirjeldamisoskuses või abistaja suutlikkuses nappide märkide põhjal õiget soovitust anda. Vahetumat abi saaks anda perearst, kuid vastuvõtt, mis võib olla ka kõrvalmajas, on ajaliselt sageli päeva, vahel ka mitme päeva kaugusel. Kui kiirabi kutsumine tundub liig, ei jäägi muud kui haige laps autosse tõsta ja lastehaigla valvetuppa viia. Tõsi, võib juhtuda, et oodata tuleb seal tunde. Kuid vähemalt on süda rahul: lapse heaks tehti kõik, mis võimalik.
Inimestest pungil valvetuba ei ole koht, kus mugavusest käiakse, lapsevanemaid lihtsalt kergema tee valimises süüdistada ei saa. Süüdistada ei saa ka valvetoa töötajaid, laste- ega perearste. Pigem näib, et tervishoiusüsteemis on puudu üks lüli, mis asuks mõtteliselt perearsti ja valvetoa töötajate vahel ja oleks alati kättesaadav – ning mitte üksnes telefoni teel. Võib-olla oleks abi ka erakorralise vastuvõtu võimekuse suurendamisest. Kuid see kõik nõuab arutamist juba sotsiaalministeeriumis.
