Valimiste aastatel kipub ratsionaalne mõistus kaduma nii poliitikuil kui valijatel, nendib sotsioloog Andrus Saar valitsuse tüliõunu vaadeldes.
Andrus Saar: selge visiooni ootuses
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestimaa viskleb viimasel ajal hirmusegases lootusetus uimas, sest viimase poole aasta vältel on Eestimaa inimestele serveeritud liiga palju ebakindlust. Meedia on ülikülluslikult täis pikitud negatiivseid sõnumeid, kas üksteisele vastukäivaid või siis ühe sisu sõnumi eri variante. Tekib tunne, et käib suurimaid aktsioone, mille eesmärk on kontrollida kuskilt tulevate ideede küpsust/ebaküpsust oma elanike peal.
Tagatoad lekitavad väljavõttelist teavet ustavatele arvamuse kujundajatele, kes ei ole tihtipeale võimelised vahet tegema off the record ja avalikkusele mõeldud infol, vaid paiskavad valimatult kõik meediasse. Mitu teemat seguneb üheks segaseks tekstilaavaks, milles orienteerumine võtab ka tugevatel probleemidesse mittepühendatutel mõistuse nõrgaks.
Olukord meenutab eestlaste miskis mõttes kahekümne aasta tagust aega, kuid ühe olulise erinevusega – tollal hoidis inimesi püsti kindel usk ja lootus. Praegune aeg aga ei paku inimestele mingit üldisemat lootust peale selle, et saaks ometi kord majanduskriis läbi. Lootus elab inimeste sisemuses, kuid sellele ideele ei saa inimesed väljastpoolt pea mingit tuge.
Valimiste aastad ei ole pea kunagi Eestile õnne toonud, sest siis kaob suurel osal inimestest ratsionaalne mõistus: nii erakondadel kui ka valijatel. Ja kes siis peavad seda putru hiljem hakkama helpima? Paraku mitte ainult üks pool, vaid mõlemad.
Pensionifondi asjus aga juba pakutakse valimisi silmas pidades tulevikku suunatud fantastilisi pakette. Võib-olla mõni kergeusklik lähebki liimile. Vähem kui kolme nädala pärast toimuvad Euroopa Parlamendi valimised, kuid valijale on pilt väga segane. Igatahes kandideerijate senised seisukohavõtud on teinud üpris nõutuks.
Ühes võib meie valijaskond olla päris kindel – ükskõik keda Eesti erakonnad ka Euroopasse ei saadaks (erakonnad ju otsustavad, keda saadetakse, mitte valijad), EL jääb püsima. Küll võib aga Eestil mõnevõrra ebamugavaks minna, kui Brüsselisse juhtub sattuma Eestit vihkav inimene. Kui eestlaste osavõtt valimistest jääb nõrgaks, siis võib oletada, et protestihääled võivad kumuleeruda mõne seesuguse persooni ümber.
Diskussioonid eelarvekärbete ümber on muutunud tragikoomiliseks. Kurb on see, et kärbete ettepanekute taga ei tunneta sisulisemat eesmärki kui eelarve puudujäägi vähendamine mingi summa võrra. Kas eelarve kärpimisel on ka mõni muu eesmärk kui euro tulekuks vajalike nõudmiste täitmine või Eesti riigi võimalik pankrot või Eesti arengu kaugemad strateegilised eesmärgid?
Kärpearutelus käiakse välja pühi lehmi. Eestile on valitsuskriis kahjulik (kuid ütlejad peavad läbirääkimisi); kes tegid, peavad korda tegema (kuigi süüdlastest ei tohi rääkida); üleminek eurole maksku mis maksab (selle hinnast ei räägi keegi); makse ei tohi tõsta (samas, töötukassa maks tõuseb kindlasti) jms.
Diagnoosi ei ole raske panna. Kumba poolt produtseeritud maailmadest peaks uskuma või lepimegi kahestunud mõtlemisega, mille puhul vastandlikud maailmad elavad inimese ajus rahumeeli teineteist segamata? Diskussioonid aga kestavad ja kestavad, aeg läheb ja läheb ning riigi rahakott õheneb hirmkiirelt.
Ikka veel ei kosta Toompealt vihjeid argumenteeritud strateegilisest mõtlemisest. Majanduseksperdid, eelkõige Arengufond on oma mõtterusikaga teinud päris tõsist tööd, kuid jääb mulje, et eksperte ei võeta kuulda. Aktuaalsed ettevõtlust toetavad paketid ei rakendu kiiresti, pikemaajalistest lähenemistest rääkimata.
Mis puudutab eurot, siis avaldatud retoorikast loeb välja seisukoha, et praegu on ajalooline šanss euro käibele võtmiseks vajalikud tingimused täita, sest järgmise 10–15 aasta jooksul midagi reaalset ei paista heiastuvat. Kas on see tõesti meie (majandus)poliitika?
Töötuskindlustuse puhul ei taha osa arutlejaid aru saada sellest, et need variandid, mida seadus sätestab meie praeguses olukorras töövõtjale, on kui sulepadja pakkumine. Praegune töötuskindlustus laiendab nende isikute ringi, kes pärast vallandamist võivad öelda: kõigepealt puhkan tööst ja siis vaatan ringi, mida ette võtan.
Kui sulle on juba sellist mugavust pakutud, siis poroloonist patja peetakse juba tervistkahjustavaks. Ei ole juhtunud lugema ühestki uurimusest, kuidas plaanivad ettevõtjad toimida praegustes tingimustes pärast seaduse jõustumist. Kui palju on neid ettevõtjaid, kes loodavad sellele seadusele ning suudavad jätkata oma ettevõttega, kui palju on neid, kes seaduse jõustumata jäädes lähevad pankrotti, ja mida need sammud Eesti majandusele kaasa toovad? Kuni neid andmeid ei ole, seni võib igaüks süüdimatult oma seisukohtade ning nõudmistega välja tulla.
Sotsiaaldemokraatidel on praegu võimalus ära kasutada oma ajalooline šanssi. Paremat võimalust enese positsioneerimiseks pole neil kunagi varem olnud ja samas kaitsta tegelikult sotsiaaldemokraatlikke ideid, mille taga töövõtjate huvid. Fööniksi rolli jahib ka Rahvaliit ning rohelisedki on ootel. Praegu oleks ilmselt aus, kui valitsema jääks vähemusvalitsus. Miks mitte – siis ehk kaob vähemalt ajutiseks teerullipoliitika ning riigikogu unustab kummitempli rolli.
Väärtused on taas kiires muutuste faasis ja sellega seoses ka käitumisnormid, tegevused ise. Kuidagi ootamatult on raha nüüd eelkõige tehniline väärtus, mitte eksistentsi eesmärk, milleks on pere, suhted lähedastega. Vaesuses on inimesed alati kokku hoidnud, sest pere on ainus reaalne tugi, kellele saab loota.
Eestlased on viimase ligi veerandsajandi jooksul olnud alati pigem optimistid kui pessimistid. Kuid pigem on tegu ratsionaalse, kaalutletud optimismiga. Sedasama vastutusest kantud selgeid, tõsiasjadele toetuvaid lahendusi ootavad Eesti elanikud ka Toompea rahvalt. Veel ootavad. Ebamäärasus ei saa lõputult kesta.