Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Abdul Turay: kuidas suhtuda Thatcherisse

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Margaret Thatcher | FOTO: Corbis / Scanpix

Kui Eestis suhtutakse Margaret Thatcherisse valdavalt positiivselt, siis Suurbritannias on see suhe tunduvalt komplitseeritum. Et seda mõista, peab teadma, milline oli Suurbritannia enne ja milliseks kujunes see pärast Raudse Leedi võimuletulekut.

Eesti seisukohalt on paruness Thatche­ri pärand valdavalt positiivne. Ta pidas väsimatult ristisõda Nõukogude impeeriumi ja sotsialismi vastu, mida oli eluaeg vihanud. Tema jõuline välispoliitika Iirimaal, Falklandi saartel ja mujal õhutas läänt selga sirgu ajama ja kommunismi purustama. Ta ei suutnud ennustada Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, aga nii see läks. Margaret Thatcheri majanduspoliitikast sai eeskuju, mille järgi Mart Laar ja teised asusid 1990. aastatel Eesti majandust ümber kujundama.

Suurbritannias reageeriti parunessi surmale mitmeti: mõned leinasid, mõned juubeldasid. Selle mõistmiseks tuleb teada, milline oli Suurbritannia enne ja mis on juhtunud pärast.

Ma alustan eelnenust. Suur­britannia enne Thatcherit oli päris masendav koht. Kõik oli sõna otseses mõttes kuradile lendamas, seda võis iga lapski näha. Minu varaseimad mälestused on istumisest pilkases pimeduses elektrikatkestuste ajal, mille põhjustas 1974. aasta kaevurite streik. Kaevurite streik oli edukas ja nad kukutasid valitsuse.

Inflatsioon oli meeletu. Ma võisin säästa taskuraha kommide jaoks ja siis avastada poodi jõudes, et sellest ikka ei jagu, sest hind oli vahepeal juba tõusnud.

Teles näidati poliitilis-päevakajalist saadet «Weekend World» («Nädalalõpu maailm»), mida ma iga pühapäeva hommikul vaatasin. See oli jubedam kui õudusfilm. Iga kord, kui hakkas mängima avamuusika, tõmbus mul kõht krampi. Nädal nädala järel korrutati lastele, et Suurbritannia vaob Kolmandasse Maailma. Selleks ajaks, kui me saame täiskasvanuks, pole enam töökohti, meelelahutust ega Inglismaa tulevikku. «No future for you,» nagu laulis Sex Pistols.

Vaevalt jõudsid mõelda, et ega enam hullemaks minna ei saa, kui läks veel hullemaks. 1979. aasta «tusameele talvel» otsustasid streikida juba kõik. Inimesed surid, sest haiglatöötajad streikisid. Inimesi ei maetud, sest hauakaevajad streikisid. Minu kodulinna tänavad olid kaetud rämpsuga, sest prügikoristajad streikisid. Kõikjal sibas ringi rotte.

Siis tuli võimule Margaret Thatcher. Muutused ei toimunud üleöö. Kuid ta astus vastu sõjajärgsele konsensusele, kuidas tuleks riiki juhtida.

Esimesel ametiajal oli Margaret Thatcheri prioriteet inflatsiooni kärpimine. Järgides põhimõtteid, mille oli paika pannud Milton Friedman, vähendas ta raha pakkumist. Inflatsioon tõepoolest vähenes, aga tööpuudus suurenes tohutult. Ta ei läinud sellest hoolimata kompromissile. Paljud arvasid, et ta on südametu ja talle on oluline vaid järeleproovimata majandusteooria tõestamine, mitte aga mure selle pärast, et inimestel pole tööd. Seda ei ole talle seniajani andestatud.

1983. aastal võitis Margaret Thatcher teised valimised. Selle kohta, miks nimelt ta need võitis, on praeguseks kirjutatud palju mõttetust. Lubage mul see otse välja öelda: ta ei võitnud valimisi Falklandi sõja tõttu. Churchill võitis maailmasõja ja kaotas ikkagi 1945. aastal peaministrikoha.

Kuid Thatcher võitis valimised ja sama tegid konservatiivid terve põlvkonna vältel, sest «tusameele talve» inimesed opositsioonilistele leiboristidele ei andestanud.

Seejärel asus ta erastama majandusharusid, laskis konkurentsivõimetutel ettevõtetel pankrotti minna – umbes nii nagu seda tehti 1990. aastatel Eestis – ja kärpis võimsalt ülitugevate ametiühingute tiibu.

Ta koondas tubli söevaru, et suruda maha tugev ülemaaline kaevurite ametiühing, mida juhtis vastik väike kommunist, Savisaare tüüpi mees nimega Arthur Scargill.

Toona ei käinud vaidlus töötasu või -tingimuste üle – vaidlus käis selle üle, kas kaevandused üldse töötavad või mitte. Kaevandustes töötas üle poole miljoni inimese. Terved kogukonnad sõltusid kaevandustest, mis tagasid neile sissetuleku ja kujundasid nende identiteeti.

Kaevandused olid aastaid töötanud kahjumiga ja Margaret Thatcher asus neid turumajanduse raudset loogikat rakendades sulgema. Tõsi, tema vaenlased väitsid, et sulgeda polnuks tegelikult vaja ja Thatcheri tegelik eesmärk oli murda kaevurite ametiühing, mis oli varem kukutanud konservatiivide valitsusi.

See, kes 1980. aastatel mõnes kaevanduslinnas üles kasvas, ilmselt vihkab toda naist. That­cher hävitas terve kogukonna samm sammu haaval, viisil, mida võis sama hästi pidada isiklikuks kättemaksuks.

Kõik Suurbritannia vanemad tööstusharud – laevaehitus, autotööstus, terasetööstus – olid koondunud põhja, Šotimaale, Kesk-Inglismaale ja Lõuna-­Walesi. Kõik need erastati, mõned kärbusid, mõned kadusid sootuks. Tänapäeval pole näiteks alles enam ühtegi Inglismaale kuuluvat vähegi suuremat autotootjat.

Seepärast oldi – ja ollakse siiani – vihased. Ma saan sellest hästi aru. Inimesed ei muutu niisama lihtsalt. Olukord on just nagu filmis «Shawshanki lunastus»: vangile tullakse teatama uudist, et pärast viitkümmend vanglas veedetud aastat lastakse ta vabaks, vang ründab sõnumitoojat ja pannakse selle eest isolaatorisse.

Töö kaevanduses on põrgulik. Kaevurid veedavad oma elu maa all, rõskes ja räpases augus, kus nad õieti ei näegi päikest. Üks ema ütles tollal: kui varem üritasid naised vältida oma poegade sattumist kaevandusse,  siis kaevurite streigi ajal võitlesid nad selle eest, et nad sinna siiski saaksid.

Lõpuks jõudis Thatcheri sõnum kohale ning inimesed haarasid kinni muutustest, mida teadmusmajandus tõotas. Algul oli see raske, kuid inimesed leidsid siiski tööd või lõid ise linna finants- või teenindussektoris töökohti.

Minu kodupaigast, mis oli olnud kahe suurema tööandjaga väike tööstuslinn, sai suur linn, mis kihab väikestest moe- ja pudukauplustest, meediast, meelelahutus- ja elektroonikatööstusest.

Suuremad linnad, nagu Glasgow, Sheffield või Cardiff, lülitusid rasketööstuselt finants­alale, meediale, turismile, IT-le ja elektroonikale. Võttis aastaid, aga lõpuks olid isegi tööstusega seotud linlased vastu tahtmist sunnitud nentima, et peaministril oli olnud õigus.

Paruness Thatcher ei pakkunud inimestele üksnes retoorikat muuta oma elu ja luua ise oma tulevik, vaid andis selleks nende käsutusse ka tööriistad, tõelised finantstööriistad.

Miljoneid seni munitsipaalmajades elanud inimesi veendi ostma oma maja, millega kaasnes tohutu allahindlus. Kui hinnad kerkima hakkasid, kasvas miljonite inimeste heaolu. Samamoodi veendi inimesi ostma varem riigile kuulunud ettevõtete aktsiaid.

Tasuta kõrgharidus meelitas ligi tohutult uusi õppureid. Söekaevurite poegadest ja tütardest said ülikoolides ajakirjanikud ja reklaamitöösturid. Mõned neist neavad tänini Thatcherit – tänamatud sellised!

Kuid sugugi mitte kõik ei kohanenud. Ja selles ongi kogu uba: see, mida inimesed That­cherist arvavad, sõltub suuresti kogukonnast või perekonnast, kus nad 1980. aastatel elasid.

Viha paruness Thatcheri vastu oli nii suur, et teda süüdistati ka asjades, mida ta kunagi teinud ei olnud. See, et Margaret Thatcher hävitas heaoluriigi, on puhas müüt. Suurbritannias on heaoluriik tänini täiesti selgelt näha. Tervishoid ja haridus on kõigile tasuta. Sotsiaalhoolekanne on nii laialdane ja nii vohav, et kõik tunnevad kedagi, kes seda kuritarvitab.

Parunessil oli ja on ideoloogilisi vaenlasi. Praegu ütlevad paljud, et ta oli lausa naiste iidol – ja tõepoolest, seda ta oli. Ent paruness ise vihkas tänapäeva feminismi, mida pidas õigustatult marksistlikuks liikumiseks. Feministid omakorda vihkasid teda. Toona teadsid kõik – ja nüüdseks on kõik mugavalt unustanud –, et tema edu näitas, et feministid on valel teel, et nende patriarhaaditeooria, nagu hoiaksid mehed naisi tagasi, on väär.

Temast ei saanud konservatiivse partei juht ja seejärel peaminister mitte seetõttu, et ta oleks ise sellesse ametisse pürginud, vaid sellepärast, et tema kaaslased palusid tal juhikohale asuda. Teda tuli selleks veenda.

Kui naisi on võimuametites vähem, siis mitte seetõttu, et meestel on selleks privileeg, vaid sellepärast, et naised ei ole motiveeritud sellistes ametites olema. «Ma ei võlgne midagi naisliikumisele,» kõlasid That­cheri kuulsad sõnad.

Margaret Thatcher ei olnud täiuslik. Lõpu eel hakkas ta muutuma selleks, keda ta kõige rohkem vihkas, nimelt autoritaarseks juhiks. Veendunud Euroopa-pooldajast sai veendunud Euroopa-vastane. Ta uskus, et kogu Euroopa projekti on üle võtnud sotsialistid. Samuti olid ekslikud tema seisukohad Saksamaa taasühendamise suhtes.

Kuid lõppude lõpuks on David Cameronil õigus: paruness Thatcherit jäädakse mäletama kui üht suurimat Suurbritannia rahuaegset juhti.

Ta oli niivõrd uhke Suur­britannia saavutuste ja õige käitumise üle ja nii teravalt türannia vastu, et oleks huvitav spekuleerida, kuidas võinuks kulgeda Eesti saatus, kui sõja ajal oleks hoopis tema Suurbritanniat juhtinud. Ma usun, et kui ta oleks tegutsenud 1940. aastatel, poleks ta sallinud seda, et maa, mida olime Vabadussõja ajal abistanud, satub nõukogude võimu alla. Attlee ja isegi Churchill ei võtnud midagi ette. Thatcher oleks võinud võtta.

Oma elu jooksul sai ta hakkama oluliste asjadega. Ta parandas suurema osa Suurbritannia elanike elujärge. Ta muutis minu rämpsust ja rottidest küllastunud linna meeldivaks, rohelust täis, õitsvaks kohaks. Mina ise võin julgelt öelda, et ta tagas minu oleviku – ja andis tuleviku meile kõigile, mitte ainult brittidele, vaid ka eestlastele ja teistele maailma rahvastele.

Tagasi üles