Juhtkiri: kas kirurg mängib täringuid?

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Urmas Nemvalts

Teadmine, et Ida-Viru keskhaiglas mullu tehtud üheksast maovähendamise operatsioonist lõppesid kolm raskete tüsistustega, neist üks patsiendi surmaga, sunnib taas üles tõstma teema väikehaiglate tuleviku kohta. Soov pakkuda igakülgset ravi just kodu lähedal on hea seni, kuni ollakse valmis tunnistama kodulähedase raviasutuse võimaluste piire. Iga operatsioon on risk, ja operatsiooni tegev arst riskib päevas mitu korda. Ent kui haigla võimalustest kaugemale astutakse ning inimeste tervis põhjendamatult ohtu pannakse, muutub risk õigustamatult suureks.

Ometi see risk võeti. Just piisavate kogemuste puudumine on see, mida sotsiaalministeeriumi juures tegutsev tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon haiglale ette heidab. Formaaljuriidiliselt võib selliseid operatsioone teha igas raviasutuses, millel on üldkirurgiliste teenuste osutamise tegevusluba. Kuid on olemas selged soovitused kogemuste kohta, mis selliseid operatsioone tegeval kirurgil olema peavad: vähemalt 50 lõikust, kus kogenud kolleegi assisteeritakse, lisaks 30 lõikust, kus kogenud kolleegi assisteerimisel lõigatakse. Ja alles seejärel tohiks kirurg ise opereerima hakata.

Ida-Viru keskhaigla kirurgi kogemused maovähendusoperatsioonidega, nagu eilsest Päevalehest selgub, pärinesid kolmepäevaselt videokoolituselt, mida täiendas katseloomade lõikamine. Kõik.

See, et haigla näeb kõige taga vaid halba õnne, mõjub just selles kontekstis üsna küüniliselt: jääb mulje, nagu kuuluks kirurgiline operatsioon üksnes juhuse – umbes nagu täringumängu –, mitte arstiteaduse valda, kus kõik riskid peavad olema hoolega hinnatud ning nende realiseerumine miinimumini viidud. Kõik operatsioonid ei õnnestu paraku kunagi. Ent kui kolmandik operatsioonidest lõpeb raskete tüsistustega, on seda siiski palju, isegi operatsioonide väikest üldarvu arvesse võttes. Seda enam, et üldiselt jääb operatsioonijärgsete raskete tüsistuste protsent Eestis viimastel aastatel nelja-viie piiresse. Haiglajuhi seletus, et tegu oli patsientidega, kel tervis ülekaalulisuse tõttu eriti kehv, võetud riske ei õigusta. Operatsioonile satuvadki ju üldjuhul need, kel tervis vilets. Haigla asi on hinnata haige olukorda ja oma võimalusi, seega vahel ka tunnistada, et tüsistuste oht on haigla võimaluste juures liiga suur, ning saata patsient mujale, suuremasse haiglasse, kus selliste lõikuste tegemisel ja tüsistuste diagnoosimisel on rohkem kogemusi.

Igal haiglal ei pea olema võimalik hoida palgal suurte kogemustega kirurge kõigi lõikuste jaoks. Ei saa nõuda, et kirurgid suudaksid kõike. Sooviga, et igas haiglas kõigi hädade vastu abi saab, pannakse lisaks kannatanud patsientidele halba positsiooni ka arstid. Kui kalkuleeritud riski asemel peab lootma õnnele, ei saa olukord endisena jätkuda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles