Leon Glikman: põhiõiguste kaitseks

Leon Glikman Foto: Pm

Kas riigikogus esimese lugemise läbinud kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu viib meid täiuslikuma õigusriigi poole või sellest hoopis kaugemale?

Mikk Salu must-valgetes toonides üllitis (PM 27.03) seaduseelnõu 295-SE suhtes mind imestama ei pane. Eestis kui ühes vabama ajakirjandusega riigis on trendiks kujunemas nii mõnelegi diktatuuririigile silmi ette tegev kriitikavaba usk õiguskaitseorganite ilmeksimatusesse ja vajadusse iga hinna eest põhiõigusi piirata. Ma ei usu, et olukord on niikaugele jõudnud, et ajakirjandusel võimaldatakse olla vaba põhjusel, et viimane on jõustruktuuride suhtes lojaalne, ent kui neljas võim kasutab üheks põhiõiguseks olevat sõnavabadust selleks, et kammitseda teisi, siis ei ole ma kindel, kas ta väärib demokraatia valvekoera tiitlit.

Eelnõu eesmärk on viia praegune seadus kooskõlla Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooni (EIÕK) miinimumnõuetega. Läbiotsimise piirangud on vajalikud meie kõigi kodude ja privaatsfääri kaitseks. Eesti menetlusseaduse eripära seisneb eeskätt selles, et paljudel juhtudel on läbiotsimine võimalik prokuröri kui menetlusliku vastaspoole määrusega, samas kui Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kohustuslike seisukohtade järgi saab seda teha üksnes erapooletu kohtu loal.

Senisel seadusel põhinev praktika võimaldab põhiseaduse § 43 küünilise eiramisega kohtu loata läbiotsimise käigus saadud sõnumisaladust rikkuda. Kuna õigusriikides on läbiotsimine üks viimastest meetmetest tõendite kogumisel, siis kohtunikud annavad selleks loa üksnes seadusega piiratud kaalukatel ajenditel. Kohtunik on loa andmise üle otsustades infovaakumis, eeldades taotluse õigsust, mistõttu demokraatlikud süsteemid takistavad valeajendite esitamist läbiotsimisloa saamiseks.

Eelnõus pakutud ja kriitikatulva alla sattunud menetlustähtajad ei puuduta juhtumeid, kui kurjategijat alles otsitakse. Enamikus riikides toimiva menetlustähtaja eesmärk on kaitsta menetlusalust isikut määratlematuse eest.

Miskipärast on jälitustegevus kujunemas pühaks lehmaks ning pea iga katset piirata vohavat privaatsusriivet peetakse vaata et riigivastaseks tegevuseks. Nii on sugeda saanud riigikohtu põhiseaduskomisjoni esimees, endine EIK kohtunik ja riigikohtu esimees professor Rait Maruste. Mina olen nõus «eksima» koos tippjurist Marustega ka siis, kui kaitseminister Urmas Reinsalu nimetab eelnõu pahnaks.

Eestis võimaldab jälitustegevust umbes pool karistusseadustiku koosseisudest. Euroopaliku praktika kohaselt lubatakse jälitustegevust äärmistel erandjuhtudel ja nn suletud nimekirjade (numerus clausus) alusel. Enamiku kuritegude avastamiseks ei olegi vaja jälitustegevust. Meil on just armetu regulatsiooni tõttu jälitustaotluste rahuldamata jätmise protsent 0,3 ning kogu olukord viitab EIÕK rikkumisele, mida on EIK tauninud mitmetes Moldovat, Rumeeniat ja Bulgaariat puudutavates lahendites.

Lahendis Leas v. Eesti tuvastati isiku õiguste rikkumine seoses võimatusega jälitustegevuse tõendeid kahtluse alla seada, ent tunneli lõpus pole valgust näha. Üheks nõmedaks väiteks, millega püütakse massiivset jälitustegevust õigustada, on see, et ausal inimesel pole põhjust pealtkuulamist karta, kuna ta kahtlast juttu ei aja. Esiteks on see vale, kuna alusetuid kriminaalasju püütakse püsti panna üksikute kontekstist välja­rebitud lausejuppide alusel, kusjuures kriminaalasjale eelneb häbistava fooni loomine ajakirjanduses veel enne seda, kui süüdistatav ja kaitsja on materjalid kätte saanud. Teiseks, tegemist on olulise privaatsusõiguse, sõnavabaduse ja eneseväljendusõiguse riivega. Sama loogika kohaselt võiks väita, et kodanike kodude igapäevane läbiotsimine oleks kiiduväärne, kuna ausa kodaniku kodust pole mitte midagi kahtlast leida.

Salu ja ka Janar Filippovi (EE, 04.04) kritiseeritud prokuratuuri kaebeõiguse piiramises ei ole mitte midagi uut. Angloameerika riikides ei ole õigeksmõistev otsus vaidlustatav. Suuremas osas kontinentaalsüsteemi õigussüsteemides saab prokurör vaidlustada õigeksmõistvat otsust piiratud menetluslikel alustel. Põhjus on elementaarne. Esimese astme kohtus toimub tõendite vahetu uurimine, mida ei asenda dokumentide lugemine kõrgema astme kohtu poolt – ja kui maakohus on asunud seisukohale, et isik ei ole süüdi, siis on tekkinud põhjendatud kahtlus ehk reasonable doubt, mis tuleb niikuinii tõlgendada süüdistatava kasuks.

Nõukogulikule baasile rajatud menetlusseadus on toonud 2011. aasta andmetel kaasa maailma ühe suurima süüdimõistmise protsendi (ca 99,4 protsenti), Euroopa kõige suurema kinnipeetute arvu elaniku kohta (üle 2500, mis on ligikaudu kolm korda enam kui Euroopa keskmine) ning teadaolevatest suurima karistusregistris registreeritud isikute protsendi (ca 55,6 protsenti vastutusvõimelisest elanikkonnast). Kehtiv menetlusseadus on põhjustanud olukorra, et ligi 93 protsenti süüdistatavatest valib liht-, sh kokkuleppemenetluse, kuna ei looda ealeski õigeksmõistmisele.

Menetlusreformivastasus ja ennastsalgav võitlus Nõukogude võimult pärandiks saadud menetlusreeglite säilitamise eest kestab tavaliselt niikaua, kuni nende ebavõrdset olemust tajutakse enda või oma lähedaste nahal. Loomulikult teeb EIÕKst kinnipidamine õiguskaitseorganite reaktsioonilisema tiiva esindajate elu raskemaks, ent neljanda võimu ülesanne ei ole võidelda meile kõigile kuuluvate põhiõiguste kergekäelise äraandmise nimel. EIÕK reeglid pole kehtestatud mitte kurjategijate kaitseks, vaid meile kõigile kindlustunde loomiseks, et süütu inimene ei peaks taluma põhjendamatuid kriminaalmenetlusega seotud vintsutusi ega alusetut süüdimõistmist.