Nagu kõik inimesed on ka maailma ilmselt kõige suletuma riigi Põhja-Korea liider Kim Jong-un kordumatu nähtus. Kuigi paljud tema kaasmaalased usuvad, et Kim pole kaugeltki tavaline inimene, pole kaugemal miski tema üliinimlikke jooni kinnitanud. Olgu siis suurtes või väikestes asjades.
Kuid ainult mõistuse abil pole võimalik Põhja-Koreast aru saada, seda paika panna. See lihtsalt on nii! Me võime rääkida, kuid me ei tea. Meil lihtsalt pole lõplike järelduste tegemiseks vajalikku infot. Piltlikult öeldes oleme olukorras, kus näeme vaid ühte pilti ja see näib meile ainukehtivana. Mõned olulised rakursid jäävad aga tabamata ning teema detailides tundmatuks. Nii peamegi tunnistama, et me ei tea müstilisest Põhja-Koreast suurt midagi.
Sellele vaatamata on üks esimene selle riigiga seostuv märksõna «kurjus». Ja kuigi arusaam selle «kurjuse» kohta põhineb enamasti pigem emotsioonidel kui faktidel, sellega meie märksõnastik Põhja-Korea kohta suuresti piirdubki.
Põhja-Korea võimude huvides pole seda ka muuta. Nad peavad olema või vähemalt näima kurjana, nad vajavad vaenlast – soovitavalt abstraktset –, keda polegi võimalik võita. Sest vaenlase puudumine kaotaks kohe ühe peamise eneseohverduslikest motiividest ja muudaks nälgivate põhjakorealaste igapäevased kannatused mõttetuks. Võimude eesmärk on näidata, et kuigi vaenlast pole keegi ammu näinud, võib ta kohe tulla. Hirm aga mobiliseerib inimesi ja muudab nad mängukanniks sealsete võimude käes, nii saab neid ohjeldada, nendega manipuleerida. Selleks polegi vaja inimesi miljonite kaupa otseselt hukata, inimene kardab niigi ja kuuletub.
Ükski hirmule tuginev režiim pole aga ajaloos püsima jäänud. Miks? Sellele on hea vastuse andnud Karl Ristikivi: «Inimene jääb kõigest hoolimata kindluseks, mida ei saa viimase keldriruumini vallutada ja rüüstata. Seal võib olla alati mõni lõhkemata pomm.»
Usun, et ka oma tigedas retoorikas tuumarünnakuga ähvardav Kim tunneb hirmu. Ehk isegi rohkemgi kui tema sajad tuhanded kaasmaalased koonduslaagrites. See on hirm nende keldrites lõhkemata pommide ees, mis võivad teha lõpu talle vähemal või suuremal määral kuuletuvale režiimile. Kimide perekonna groteskne dünastia tugineb ideoloogilisele fanatismile, tigedale reaalpoliitikale ja paranoiale. Need kolm sammast määravad ära ka noore Kimi käitumise, kelle sõjalistel ähvardustel on selge eesmärk – režiimi säilimine.
On üsna usutav, et Kim teab väga hästi, et sõjakäik USA ja selle liitlase Lõuna-Korea vastu tähendaks võiduvõimaluseta enesetappu. Kuid tema huvides pole ka pingeid leevendada, mis tema võimu ohtu seaks. Seetõttu võimegi näha, et kahe Korea suhetes vahetub alatasa pingelõdvendus kriisiga, ning nüüd on taas kord viimase käes.