Mati Pallasma: kas Eesti Energia või Eesti Riiklik Õlitööstus?

Eesti Energia põlevkivikaevandus. Foto: Raigo Pajula

Aastakümneid Kiviõli ja Kohtla-Järve Keemiatehastes töötanud tahkete kütuste insener-tehnoloog Mati Pallasma kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et Eesti Energia tuleks kiiremas korras lahutada eri ettevõteteks, millest üks tegeleks siis elektrienergia tootmise ja sellega võimalikult odavalt eraisikute ja ettevõtete varustamisega, teised aga õlitootmise, põlevkivikaevandamise ja muude tegevustega.

5. aprilli Postimehes ilmutas Eesti Energia oma järjekordse maailmavallutusliku plaani «Börsile minek kaitseks». Võrreldes kahe aasta taguste kavadega on see õlitootmise osas ühelt poolt veidi vaoshoitum – puuduvad ebareaalsed tähtajad koos ebareaalse ehituste arvu ning juba varakult väljakuulutatud toodangu mahtudega –, teisalt maailmavallutuslikult veelgi ambitsioonikam.

See, et põlevkivi ümbertöötlemine õliks ja kindlasti kunagi ka «peenemateks» kütusteks on perspektiivikas ja isegi möödapääsmatu, ei vaja tõestust. Ammu on kindlaks tehtud, et põlevkivivarud on maailmas nii suured, et sellest potentsiaalselt saadav õli hulk ületab maakoores leiduva nafta koguse. Seega on vaid aja küsimus, kunas põlevkivi hakkab leidma laialdasemat uurimist ja kasutust kui praegu. Määravaks saavad võrreldavad kulutused nafta kättesaamisel–ümbertöötlemisel ja põlevkivi kaevandamisel–ümbertöötlemisel. Seega selles osas – püüdes arendada oma põlevkivitööstust ja katsetes oma teadmisi edasi müüa – ei saa olla etteheiteid ei Eesti Energiale ega VKG-le. On ju Eestis põlevkivist õli aetud varsti juba sada aastat ning omal ajal – kuni 1974. aastani – toodetud ka bensiini (ametlikult A-66 25 000 tonni aastas Kiviõlis). Küll aga vajab kaalumist, kuidas Eesti Energia puhul seda arendust edasi viia.

Käesoleval ajal on põlevkivist õli tootmine ülimalt kasumlik ettevõtmine. Seda tõestab nii Kiviõli Keemiatehase näide, kus aastakümneid vana tehnoloogia toob omanikele raudse järjekindlusega sisse miljoneid kui ka VKG näide, kus vana ja uue sümbioos täidab omanike kaukaid üha kiirenevas tempos. Eesti Energia magas aastakümneid oma Kiviõlist ületoodud tahke soojuskandja tehnoloogia ääres ilma seda arendamata, nüüd, kui lõpuks põlevkiviõli potentsiaalist aru saadi, on asutud tehnoloogiat kiirkorras täiendama ja tootmise mahtu ülepakutud ambitsioonikusega mitmekordistama.

Tänane Eesti Energia, mis ajalooliselt on olnud meie energiajulgeoleku tagaja, tootes elektrit ja varustades sellega nii kodusid kui ettevõtteid, on tänaseks muutunud paljufunktsionaalseks äriettevõtteks, mis koorib vaesematelt naha, tõstes pidevalt elektri hinda, kaevandab põlevkivi, arendab õlitööstust, kaupleb gaasiga, ostab maad ja teeb ning kavatseb veel jumal teab mida. Siit tõstatubki küsimus, kas seda kõike peab tegema just Eesti Energia või oleks aeg lahutada see monstrum osadeks (eraldi ettevõteteks) vastavalt suunitlusele, tagamaks rahasummade liikumise läbinähtavus ning maandamaks võimalikud riskid. Sellele mõttele aitavad kaasa ka ettevõtte nõukogus tekkinud küsimused seoses firma tegevusega: puuduvad reaalsed kavad ja arenguplaanid, selgusetu on rahasummade kasutamine jne. (22. märtsi Eesti Päevalehes «Konfidentsiaalne: Eesti Energia nuiab...») Jääb mulje, et ükskord ometi on nõukogusse sattunud mõtlevad ja kalkuleerida oskavad inimesed, kuid juba on liikvel jutud Eesti Energia nõukogu tagasikutsumisest ning võimalik, et uued, parteikuulekad liikmed jätkavad endises vaimus.

Kogu eeltoodud jutu kokkuvõtteks üks nägemus, kuidas minna edasi (olgu siinkohal öeldud, et mõned ettepanekud Eesti Energia restruktureerimiseks tegin juba kaks aastat tagasi – Postimees 30. märts 2011 –, täna teen seda veelkord täpsemate põhjendustega):

• Kiiremas korras taaslahutada kaevandused Eesti Energiast, st taastada Eesti Põlevkivi ja teha seda enne, kui kellelgi tekib jälle soov Eesti Energiat erastada kas otse või läbi börsi. Eesti tööstus, rahandusest rääkimata, on praktiliselt kõik välismaalastele maha müüdud, puudub veel, et ka kaevandused koos põlevkiviga sama teed läheksid. VKG-l ja Kiviõlil on praegu küll oma põlevkivivarud, kuid need ammenduvad mõne aasta pärast ning siis võiks riigifirma Eesti Põlevkivi taastada endise positsiooni ja ühesugustel alustel müüa kivi nii eraettevõtetele kui riigi käes olevatele firmadele.
• Kiiremas korras lahutada õli tootmine Eesti Energiast ja mitte tütarettevõttena vaid täiesti eraldi seisva riikliku ettevõttena. Põhjendused. Esiteks: palju on räägitud elektrijaamadest kui riikliku energiajulgeoleku objektidest, mida need ka tõesti on, olgu sealne elekter odav või kallis. Samas õli tootmine on selgelt äriline ettevõtmine, kusjuures praeguses turusituatsioonis väga kasulik ettevõtmine. Lahutagem siis need kaks täiesti erineva suunitlusega ettevõtet, milledest esimese rahastamine on riigi mure, teine aga teenigu või laenaku oma arenemiseks ja laienemiseks (kasvõi Ameerikasse) vajalik raha ise, nii nagu teevad seda VKG ja Kiviõli. Teiseks: 1990. aastatel seisatati madala naftahinna tõttu suurem osa meie õlitööstusest. Otseselt sama stsenaarium pole küll eriti tõenäoline, kuid midagi taolist võib korduda, seda kasvõi põhjusel, et Euroopa Liidule ei paista põlevkivitööstus eriti meeldivat. Näitena võib tuua kahtlusi põlevkividiisli tulevikus. Kas sellisel juhul peab elektritarbija kinni maksma õlitööstuse kahjumid? Tehnoloogilise protsessi käigus saadav elektrienergia müüdagu Eesti Energiale, soojusenergiaga võiks minna VKG teed.
• Eesti Energia jäägu oma esialgsete liistude juurde ning jätkaku elektrienergia tootmist ning ettevõtete ja eraisikute varustamist elektrienergiaga ning seda võimalikult odavalt ja läbinähtavalt. Seejuures arvestatagu, et mitte kõik, sealhulgas ka elekter, ei pea andma megakasumeid. IRL – laske kodukulud alla. Dividendid võetagu Õlitööstusest.
• Valitsusel tuleks kiiremas korras kaasata Eesti Teaduste Akadeemia energeetikanõukogu, Riigikogu vastav komisjon ja spetsialistid ning paika panna pikaajaline energeetika-alane julgeoleku ja arenguplaan, mis on Eesti Energiale ja temast lahutatud ettevõtetele seaduseks. Paar aastat tagasi pandi sellele nõukogule päitsed pähe ehk on aeg muutusteks küps.

Veel mõned mõtted, mis ei käi ainult Eesti Energia kohta, vaid puudutavad kogu põlevkiviga seotud tööstust:

• Lõpetada Ida-Virumaa halvustamine ja näidata, et see on ka eestlaste jaoks eluväärne ja perspektiivikas piirkond. Pole normaalne, kui räägitakse küll elektrijaamadest kui energiajulgeoleku tagatisest, kuid ei pöörata tähelepanu tõsiasjale, et nii elektrijaamade, õlivabrikute kui ka kaevanduste – praktiliselt kogu eesti suurtööstuse – tänane töövõimekus põhineb suuremas osas muukeelsel tööjõul ja seda nii spetsialistide kui ka tööliste osas.
• Kogemustega inseneride nappus on habemega küsimus. Praegune kiirustatud arendus ja sage projektipõhine tegevus võivad viia olukorrani, kus kogemusteta projektijuht ehitab valmis seadme, mida hiljem ka tippspetsialist käima ei saa. Hädasti on vaja eestlastest insenere–tootmisjuhte. Põhiliselt rahanumbreid tundvaid valgekraesid, kes kavandavad, ise asja valdkonda tundmata ja seda mõistmata, jätkub, kuid insenere-praktikuid peaaegu polegi. Tänased tipptegijad on praktiliselt kõik muukeelsed, kuid sellise koormuse juures raugeb ka nende jaks ning kahtlane, kas neid väljast enam juurde tuleb.
• Väidetavalt on meil kaevandatavat põlevkivi kahe miljardi tonni ringis, kuid vaevalt, et sealt reaalselt üle 25–30 protsendi lõpuks kätte saab, see aga tähendab, et 20-miljonilise põlevkivi aastatoodangu juures on meil põlevkivivaru vaid 25–30 aastaks. Kuid kui arenetakse nii, nagu Eesti Energia ja VKG praegu kavandavad, siis jääb aega veelgi vähemaks. Järsku pakume arenemisega üle, kuigi jah, keegi saab rikkaks ka selle paarikümne aastaga. Ehk peaks aja maha võtma ja mõtlema?

Ja kui aeg on maha võetud, võiks rahulikult välja selgitada, kas diisli tootmine Euroopa Liidu tingimustes on üldse mõttekas ja kui on, siis arutada, kas ikka on mõttekas Eestisse ehitada kaks diislitehast. Rehkendada, kui palju on vaja minimaalselt põlevkivi ja õli kahe diislitehase jaoks ning kauaks seda põlevkivi üldse selliste mahtude juures (elekter ju ka) jätkub, ilma, et lõpptoodangu hind kaeve-, transpordi- ja loodushoiukulude kallinemise tulemusena müüki takistama hakkaks. Arutada, palju neid elektrijaamu ikka avatud turu ja väidetavalt kalli põlevkivielektri puhul õieti vaja on. Head mõtlemist kõigile!