Täpselt nii on läinud Euroopa Liidu tubakatoodete direktiivi arutelu Brüsselis, teistes ELi liikmesriikides ja nii on see ka Eestis. Siinsest meediast on kõlama jäänud väited, et valitsuse positsioonide koostamisel ei kuulata tubakatootjaid, -maaletoojaid ja -müüjaid ehk siis tubakatööstust. Nende arvamustega ei arvestata ja kirjadele ei vastata. Tekib küsimus, miks kogu see mure?
Kas tubakatööstus muretseb selle pärast, et aastas sureb maailmas kuus miljonit inimest suitsetamisest põhjustatud haigustesse – sealhulgas pahaloomulistesse kasvajatesse, südame-veresoonkonna ja hingamisteede haigustesse? Kõik need on kroonilised haigused, mille kulg on pikk ja vaevaline nii haigele kui ka perele ning ravi kulukas. Kas nad muretsevad selle pärast, et kuigi teadlikkus tubaka kahjulikkusest on kõrge, suitsetab Eestis pidevalt 15-aastastest poistest 16 ja tüdrukutest 10 protsenti? Või on nad mures tekitatud ulatusliku majandusliku kahju pärast, mida tubakatoodetelt kogutav aktsiis kuidagi ei kata.
Tubakatööstus ei muretse sellepärast nii nagu inimene, kes on suitsetamise tõttu kaotanud oma pereliikme või lähedase; või nagu ema-isa, kuidas säästa oma last suitsetamise pahest. Või nagu riik, kes peab tegelema suitsetamise tagajärgedega ja kaitsma teiste inimeste õigust tervisele ning õigust elada tubakavabas keskkonnas.
Tööstuse mure on teistsugune – karmistuvad piirangud, vähenevad müüginumbrid, kaob turuosa, kahaneb kasum. Tubakatööstuselt endalt on välja lekkinud tõendeid, et nad muretsevad pigem sellepärast, kuidas teha suitsud ja teised tubakatooted ahvatlevamaks, veel kiiremini sõltuvust tekitavaks ning kuidas võita uusi tarbijaid.
