/nginx/o/2018/10/19/11510998t1he180.jpg)
Teate, mis. Olen selline kergelt tuhmuvas keskeas meesterahvas, kes tänaseks paarkümmend aastat oma elust Eesti poliitikas kaasa löönud ja vaatamata sellele säilitanud reipa meeleolu. Kõik need ajad. Aga hingel on kogu aeg kripeldanud üks küsimus, et mis põrgu pärast see asjade alus, demokraatia, millele vaba Eesti riik toetub, meile nii vähe korda läheb.
Poliitikud, sindrinahad, on ju väga ratsionaalsed. Nad ei jäta läbi lugemata mitte ühtegi küsitlust, kus tema kõrgeaususe, valija, meelisteemad esile kerkivad. Arendada mõttevahetust või pakkuda välja lahendusi valdkondades, mis valijate huvi kaasa ei too, näib seejuures tarbetuna või siis teadliku unejutuna. Ja tee või tina – demokraatia kui selline pole kahjuks olnud aastaid midagi sellist, mis eriti korda läheks.
Aga näe, lootus sureb siiski viimasena ja läinud aasta jooksul räägiti demokraatiast rohkem kui ülejäänud kahekümnel aastal kokku. Ja see on suurepärane, sest minu matemaatikaklassis ja rauakoolis kokku seatud loogika ütleb nii: kui miski asi inimestele korda ei lähe, ei ole neil raske sellest ka loobuda. Seda ei tahaks kohe mitte kuidagi! Tahaks ikka vabana vabal maal edasi minna.
Asja tuum peitub minu meelest selles, et inimeste ootused demokraatiale on juba mõnda aega oluliselt teistsugused kui näiteks paarkümmend aastat tagasi. Siis võis tõesti mõistlikuks pidada sellist korraldust, kus andsid oma hääle valimistel meelepärasele kandidaadile, kes edukaks osutudes sai volituse langetada otsuseid. Tegi neid oma maailmavaate, antud lubaduste ja talle kättesaadava informatsiooni alusel. Kui valitu suutis otsuseid ka valijatele selgitada ega olnud muidu lontrus, valiti ta tagasi. Siinkohal, muuseas, pole vahet, kas hääle sai Mari või Jüri või siis erakond.
Esindusdemokraatia vanal või siis traditsioonilisel kujul on ajale jalgu jäänud vaid ühel põhjusel – teadmised liiguvad punktist A punkti B palju kiiremini ja on imelihtsalt kättesaadavad. Valija ei saa enam eeldada, et tema esindaja kuskil kogus on temast informeeritum ja paremini kõikvõimalike taustadega kursis. Infoühiskonnas on valitsuste ja parlamentide liikmed valijate ees alasti ja kui nad seejuures mängivad lolli, siis jäävadki lolliks. Tõesti, seda eelkõige selle kogukonna ees, kes eluga kaasas käib, huvi ja muret tunneb, uut loob ja arvamust kujundab.
Seejuures on usaldamatus seni tuntud poliitikategemise mooduste vastu tõusnud eelkõige nende inimeste seas, kes selles teadmistekülluses seigeldes ja ekseldes peavad loomulikuks Frank Zappa aastatetagust ütlemist – «A mind is like a parachute. It doesn’t work if it is not open.» (Meel on nagu langevari. Kui see pole avatud, siis see ei tööta.)
Ärgem olgem aga sinisilmsed, sest mitte kuhugi pole kadunud ka soov senist väljavalitustaatust ja informeerituse eelist säilitada. Seetõttu näete päev-päevalt «suletud langevarjuga» valijatele suunatud sihikindlat tegevust selle nimel, et luua just sellele parteile sobilik inforuum. Selles ruumis teadmisi filtreeritakse, sobilikke võimendatakse ja mis kõige tähtsam, pidevalt korratakse üht – kõik see, mis «pühale tõele» vastu käib, on alatu laim või absoluutne vale.
Valijad oleme me aga kõik. Nii need, kes maailmas toimuvas nii triibulisi kui halle varjundeid märkavad, kui need, kes isakese poolt ette söödetud mustvalget ainuõiget otsust ootavad.
Ja nüüd on õige aeg küsida: mida siis teha, et demokraatia masinavärk teadlike ja tarkade valijate ühiskonnas paremini töötaks? Kas piisab sellest, kui me Rahvakogu ettepanekute alusel tehtavale esindusdemokraatia remondile lisame ka sortsu otsest demokraatiat?
Usun, et remonti tõepoolest tehakse ja otsedemokraatia suurendamise vastu ei ole mul ka kõige vähematki. Aga kardan, et nii võime jääda poolele teele, sest minu meelest pole probleem niivõrd selles, kes hääletab, kuivõrd selles, et me hääletame liiga palju ja kokku lepime liiga vähe. Siinkohal ei pea ma silmas niivõrd erakondadevahelisi, kuivõrd laiemal pinnal sõlmitud kokkuleppeid. Elame sellises poliitilises ruumis, kus põhimõteteks on «enamus versus vähemus», «poolt ja vastu». Siit ka see idiootlik tunne, et kõigepealt hääletavad valijad erakondade poolt ja siis erakonnad kõik koos valijate vastu. Terves ühiskonnas sellist tunnet ei tohiks tekkida.
Liiatigi on otsedemokraatial selged piirid ees. Hääletusele pandav küsimus peab olema üheselt selge. Ka neile, kes internetti ei kasuta ja lehti ei loe. Ei saa rahvahääletusele panna omavahel seotud probleeme, mille kõiki tagajärgi ei ole võimalik ette näha ja ära seletada. Tekib näilise demokraatia oht, kui esitatav küsimus paljudele korda ei lähe või kui kellegi soov on hoopis koguda poliitilist kapitali ja kaasamise sildi all valijaid lollitada.
Avatum ühiskond pole ju lõppude lõpuks mingi pahe, vaid selge pluss, mida peaks hoopis kasutama. Kui teadjate hulk on laiem, siis võiks ka otsustajate ring olla suurem. Volitusi otsuste langetamiseks ei saadaks ainult valimistel, vaid ka kodanikuühenduste kaudu. Esindusdemokraatia kiratsemine avatud ja informeeritud maailmas seisnebki selles, et valijad ei pea enam võimalikuks oma mõtteid avaldada ainult kord nelja aasta jooksul valimistel, vaid soovivad teha seda iga päev. Olla mitte tõrjutud, vaid kaasatud. Või siis vajalik, kui kasutada noore tubli näitlejanna poolt suurepäraselt välja öeldut.
See tähendaks eelkõige seda, et võrreldes praegusega tehtaks vähem otsuseid riigikogus või valitsuses ja rohkem esindusdemokraatia ja kodanike koostöös. Teatud juhtudel võiks kodanikuühendused ise otsuseid langetada ning poliitikud sinna oma nina üldse ei topiks.
See tähendaks ka seda, et seadusloome peaks olema avatud. Praegu on see suletud konservipurgi moodi, kuhu võib vaid sisse piiluda. Mida otsustati, on avalik. Miks nii otsustati, mitte. Lubage küsida, millisel sajandil me elame?
Läbirääkimiste ja kokkulepete ruumi peaks olema rohkem, hääletamist vähem. Lõppude lõpuks on meil ka ju selgeid näiteid, et nii saab, ja tulemus pole paha. Kuni veel maksumaksja raha läbipaistva ja efektiivse kasutamise konkursse korraldati, tulid võitjaks just vabakondade ja poliitika koostöös sündinud avalik-õiguslikud institutsioonid.
Üleöö see muudatus ei toimu, sest praegusest riigikogu koosseisust kolmveerand lähtub juba aastaid põhimõttest «valimistel näeme, … !». Punktiiri koha jätsin meelega täitmata.
Sisulistes vaidlustes (kinniste uste taga!) heidetakse kaasamisele põhinevale demokraatiale ette kõigepealt ebaefektiivsust. Pidavat kaua aega võtma, et tulemuseni jõuda. Kuid ma võin ka riigikogust tuua hulga näiteid, kus enamus on vähemuse maha hääletanud ja selle tulemusena on ka viimase aasta jooksul täiesti tobedaid otsuseid tehtud. Näiteks et kõik vaesuses elavad lapsed vajaduspõhist lastetoetust ei saa ja osa lapsi kasvatavaid vanemaid jäävad tulevikus ilma vanemapensionist. Sest nii hääletati. «Efektiivselt»? Kas nende vigade hilisem parandamine on siis mingit pidi parem lahendus?
Teine süüdistus on minu jaoks veelgi jaburam. Kaasamisel põhineva demokraatiaga käivat koos oht korporatiivse ühiskonna tekkeks. Kusagil diktatuuririigis on korporatiivsus tõesti oht. Aga avatud ühiskonnas ja demokraatias on silmakirjalik ühes sõnavõtus kutsuda kodanikke üles aktiivsusele ja siis vaikselt kõik need hakkajad inimesed koos oma ettepanekutega ukse taha peletada.
Soovides edu tänasele Rahvakogule, mõelgem ka juba järgmisele.