Kilbiga või kilbil?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Sille Annuk

Kui uus töölepinguseadus läinud aasta alguses eelnõuna avalikkuse ette astus, siis polnud tööandjad, töövõtjad ja valitsus küll paljudes punktides ühte meelt, ent ometi tunnistasid kõik, et töösuhted peavad muutuma paindlikumaks ja tööjõukulud väiksemaks.


Kuigi uus seadus kärpis koondamishüvitisi, olid töötajate jaoks ahvatluseks suurenevad töötuskindlustushüvitised,  hüvitist pidid hakkama saama ka vabatahtlikult töölt lahkunud. Pealegi, skeptikute kartustest hoolimata usuti majanduskasvu lõpmatusse, nii et tööjõudu oli puudu, mitte üle. Aasta lõpuks sai eelnõu seaduseks.

Nüüd on kõik teisiti – riigieelarvet kärbitakse, töötute hulk kasvab, ettevõtted lõpetavad oma tegevust ja töötukassa jookseb tühjaks.



Mis juhtuks, kui töölepinguseadus jõustuks 1. juulil praegu kokkulepitud kujul? Aga kui seadus lükataks edasi näiteks
1. jaanuarini 2010? Või, nagu mõni arvab parema olevat, jõustaks seaduse, aga lükkaks edasi kindlustushüvitiste osa? Ehk saaks praegusel segasel ajal hakkama üldse uue seaduseta?

Hanno Pevkur
sotsiaalminister
(Reformierakond)

Töölepinguseaduse jõustumine mõjub majandusele hästi: tööturg muutub paindlikumaks, töötaja ja tööandja pääsevad põhjendamatutest piirangutest omavahelistes kokkulepetes, lõpeb tühjade kohustuste täitmine (tööraamatute ja isikukaartide pidamine, formaalsed kooskõlastused tööinspektoriga jms). 

Aga kahjuks ei ole kõik nii roosiline. Seaduse läbirääkimistel lepiti kokku väga helde hüvitiste pakett, mida muutunud majanduse ja tööturu olukorras lihtsalt ei ole võimalik täita, sest vähenenud tööhõive ja mitu korda suurenenud tööpuuduse juures pole selleks raha. Kogu hüvitiste pakki ei saa kinni maksta ka kolme protsendini tõstetud töötuskindlustusmaksu arvelt.

Seaduse edasilükkamisel kaoks pool aastat kehtinud eeldus, et uus reeglistik jõustub. Seaduste vastuvõtmise ja jõustamise vahele jääv aeg ongi mõeldud selleks, et seaduse (tulevased) täitjad saaksid oma tegevuse ümber korraldada uusi reegleid arvestades. Kui nüüd sisuliselt ilma ette teatamata otsustataks seaduse jõustumine pool aastat edasi lükata, on väga halb.

Praegustes majandusoludes, kus kiire reageerimine võib tähendada ellujäämist, on paindlikud reeglid olulised. Just kokkuleppevabadus ja paindlikkus on uue seaduse eelised. Nende kadumine võib mõjutada kogu majanduse toimetuleku võimet.

Arvestades, et seaduse jõustamise või muutmise arutelud ei ole veel lõppenud, ei saa seaduse edasilükkamist mõistagi teoreetiliselt välistada. Head on selles kahjuks vähe.
Juba rohkem kui aasta tagasi, 23. aprillil 2008, kui ametiühingute, tööandjate ja valitsuse vahel lepiti kokku töölepinguseaduse põhimõtetes, olid skeptikud mures, kas võetud kohustuste hulk on jõukohane. Selleks lepiti muu hulgas kokku, et töötuskindlustusmaks ei tõuse üle pooleteise protsendi ja riik kindlustussüsteemi lisaraha juurde ei pane. Lisaks on kokkuleppes punkt, mille kohaselt kõik pooled on võtnud kohustuse vaadata üle hüvitiste pakett, kui selgub, et töötuskindlustusmaksust laekuvast rahast ei piisa.

Nüüdseks on selge, et aastatagused ootused olid liiga optimistlikud. Sellest tulenevalt on juba otsustatud tõsta töötuskindlustusmaksu kolmele protsendile. Kindlasti tähendab see otsus, et läbi tuleb vaadata ka võetud kohustused, nende hulgas ettenähtud hüvitised.
Töölepinguseadusele tema põhimõtetes ei ole midagi ette heita. Seda kinnitavad ka kõik praeguse valitsuse pooled. Tööleping on leping nagu iga teinegi, seadus peab lepingu osalistele jätma parajalt ruumi kokkulepete sõlmimiseks. Samas peab seadus tagama ka piisava kaitse, aga seda neile, kes kaitset tõesti vajavad, mitte igaks juhuks piiranguid kehtestama.

Kindlasti on seadust vaja, kehtiv tööõigus lihtsalt ei aita meid edasi, sest ei sobinud see oma paindumatuse ja põhjendamatute ettekirjutustega majanduskasvu aegadesse, veel vähem sobib ta praegu, kui kiire otsus võib tähendada tööandja ja seeläbi ka töö allesjäämist.
----------------------

Tarmo Kriis
Tööandjate
Keskliidu juht


Seaduse kehtima hakkamine praegusel kujul tooks kaasa selle, et töötukassa varad väheneksid tõenäoliselt miljardi kroonini või alla selle. Töötuskindlustusmaksu tuleks 2010. aastast taas tõstma hakata.



Seaduse edasilükkamisel peab ilmselt suur osa ettevõtjaid, kes praegu arvestavad kokkulepitud jõustumise kuupäevaga, oma tegevuse lõpetama, sest suurte koondamishüvitiste tõttu ei saaks nad enam jätkata. Igasugune jutt juba vastu võetud töölepinguseaduse jõustumise edasilükkamisest on vastutustundetu ja ainult suurendab usaldamatust Eesti majanduse vastu.



Kui hüvitiste osast uues seaduses loobuda, paraneks töötukassa varaline seis aasta lõpuks oluliselt, mis omakorda võimaldaks Eestil täita Maastrichti nn eelarvekriteeriumi ilma töötuskindlustusmaksu tõstmata.



Seadus tuleb jõustada kokkulepitud ajal. Ettevõtjad on nõus selle nimel suurendama endi töötuskindlustusmakseid kuni pooleteise protsendini. Seda aga vaid tingimusel, et muutumatul kujul jõustatakse koondamishüvitisi puudutavad sätted.



Meie oleme nõus töötuskindlustusmaksete tõusuga nelja protsendini, sest see on hädavajalik tagamaks töötukassale eurole üleminekuks vajalikud reservid.


Selleks et jõustada uus töölepinguseadus koos ette nähtud koondamishüvistega, võiks tööandjate maksumäär tõusta praeguselt ühelt protsendilt maksimaalse pooleteise protsendini.



Meil on praegu kaks selget prioriteeti: jõustada uue töölepinguseaduse koondamishüvitiste regulatsioon 1. juulil ning liituda eurotsooniga hiljemalt 1. jaanuaril 2011. aastal.


-----------------



Eiki Nestor
Riigikogu liige
(SDE)


Kui seadus hakkaks kehtima praegusel kujul, juhtuks see, et aastal 2009 täidaks töötukassa uusi kohustusi seni kogutud varudest ja aastaks 2010 tuleks ikkagi muuta seadust ja senist lubatud maksumäära lage tõsta. Tõusva töötuse määra, uute kohustuste ja kehtiva kolmeprotsendilise sissemakse koosmõjus ähvardaks töötukassat maksejõuetuks muutumine.



Pealegi, lisaks 2009. aasta tulude-kulude tasakaalu leidmisele peab valitsus vastu võtma ka 2010. aasta eelarvestrateegia . Seda juba mai lõpuks. Esmatähtis on lahendusi otsides just töötukassa jätkusuutlikkus. See mõjutab ka valitsussektori tasakaalu ehk vajadust suuremas või vähemas mahus muid kulusid kärpida. Mida jätkusuutlikum töötukassa on, seda väiksem on vajadus neid kulutusi vähendada.


Olen aastaid korranud, et uue seaduse eesmärgiks seatud turvalise paindlikkuse põhimõte maksab rohkem, kui me seni oleme kõnealusesse valdkonda panustanud. See tõdemus jõuab nüüd kohale eriti valusal moel ja ajal.



Töötajate jaoks oleks ebameeldiv, et neil jäävad saamata suuremad hüvitised ja paremad võimalused töötuskindlustusest hüvitisi saada. Tööandjatel oleks keeruline tööd ümber korraldada või rasket aega üle elada. Jääb ainult üle tagantjärele tark olla ja kurvastada, et headel aegadel ei kogutud töötuskindlustusse küllaldaselt tagavara.


Ma ei jaga seisukohta, et seaduse edasilükkamisega leiaks aset mingi suur pankrotilaine. Tõsi, nende ettevõtete saatus saaks olema kurb, sest ettevõtte äriplaan ei saa toetuda koondamishüvitiste kärpele. Selles teadmises puudub loogika.


Ainult töötuskindlustushüvitise osa edasi lükata ei ole võimalik. Uue seadusega tehti tööandjale koondamine lihtsamaks ning töötajale hüvitis suuremaks ja võimalused laiemaks.



Ühe poole võite tööturul ei ole ega tule. Kui nüüd hüvitiste osa töötaja jaoks paremaks ei muutu, siis aasta tagasi saavutatud tasakaalust ei jää järele midagi. Kompromiss koondamishüvitiste ja kindlustushüvitiste vahel saab jõustuda või mitte jõustuda.


Kui me pole valmis sissemakseid praegustes oludes suurendama ja töötuks jäämise korral saab inimene poole palgast nagu seni, siis peab ta näiteks kümne tööaasta korral saama ka koondamishüvitiseks nelja kuu palga nagu seni.



Kõige julmem ongi see asjaolu, et praegusel segasel ajal oleks uut seadust väga vaja, aga raha selleks ei jätku. Kompromiss seisneks selles, et uue seaduse jõustumise nimel lubaksime tõsta töötuskindlustusmaksu. Maksumäära tõus ei ole just meeldiv lahendus, aga häid lahendusi praegustes oludes polegi.



Iga kindlustuse korral kehtib lihtne reegel: maksad rohkem, saad rohkem. Kui aga lagi jääb kolme protsendi suuruseks, siis ei jää üle muud kui möödunud aastal saavutatud suur ja valus kompromiss koondamishüvitiste ja töötuskindlushüvitiste asjus mingiks ajaks ära unustada. Seda viimast nimetaks ma pigem paratamatuseks kui kompromissiks.


------------------



Ken-Marti Vaher
riigikogu liige
(IRL)


IRLi jaoks on oluline tagada riigieelarve tasakaal ehk mitte kulutada rohkem, kui on riigil tulusid, ja hoida ära igasugune tavakodanikku koormav lisamaksutõus. Sellega suureneks töökoha maksumus ja suureneks tööpuudus. Praeguseks on selge, et uus töölepinguseadus käib riigile selgelt üle jõu ja kui see kokkulepitud viisil juuli algusest jõustuks, siis läheb töötukassa aasta lõpuks sisuliselt pankrotti. Riigieelarve tasakaalu hoidmiseks peame vähendama uue töölepinguseadusega kaasnevaid kulusid.



Me ei näe võimalust töölepinguseadust tervikuna edasi lükata, sest nii jääks seadusena kehtima 1992. aastast kehtiv nõukogulike elementidega rudiment, mis kuidagi ei sobi tööjõuturu praegusesse olukorda ega lahenda majandussurutisega kaasnevaid probleeme. Vaidlus käib praegu teatud uue seaduse pügalate üle ja tahaks loota, et me ei ole kompromissist liiga kaugel.



Hüvitisi puudutava osa edasilükkamisel väheneb töötaja kaitse ja halveneb ka tööandjate olukord, sest töötukassa ei kompenseeri tööandjate koormust hüvitiste maksmisel.



Koalitsioon oli nõus tõstma töötuskindlustusmaksu 1. juunist kolme protsendini ainult juhul, kui tööandjad ja töövõtjad lepivad kokku töölepinguseadusega kaasnevate kulude vähendamises.



Kahetsusväärselt ei suutnud nad seda aga teha. Töötuskindlustusmaks tuleb ju peamiselt töötajate taskust, mistõttu rääkida majandussurutise ajal selle maksu tõstmisest üle kolme protsendi on selgelt vale tee ja vale signaal ühiskonnale.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles