Küsimus pole niivõrd eksimise faktis, kuivõrd suhtumises, mis on mitmes plaanis täiesti kohatu. Esiteks poleks olnud midagi lihtsamat kui kohe tunnistada, et asjaajamises on tehtud viga ning seda juba parandatakse. Teiseks langeb see juhtum kurvastava äratuntavusega samasse tegutsemise mustrisse, millest oleme viimastel kuudel nukuteatri kohta aimu saanud.
Üleolev suhtumine autoriõigustesse pole kuidagi õigustatav. Nii tegelaskujude kui mistahes teose looja on panustanud oma loomingusse samal moel kui mingi füüsilise objekti loojad. Me ei arva ju, et auto varastamine vabrikust oleks õige tegu. On autori vaba voli, kas ta jagab oma loomingut tasuta või küsib selle eest suurema või väiksema rahasumma. Konkreetsel juhul leidis autori pärija, teades kadunud kirjaniku soovi, et need eesti lastekirjanduse tegelaskujud ei sobi Hollywoodi muusikali. Isegi kui autor on otsustanud jagada oma loomingut tasuta, on ometi tema õigus öelda, mis kastmes tema loomingut esitada võib ja mis seostes mitte.
Kui ACTA ümber käinud vaidlustes arvas hulk inimesi, et see autoriõiguste kaitsmise nime all esitatud eelnõu seisis pigem USA päritolu suurkorporatsioonide kui teoste tegelike autorite õiguste eest, siis praegusel juhul näeme mõnes mõttes vastupidist olukorda. Vähemalt esialgu pole kahtlust, et «Shreki» loo õigusi omava USA ettevõttega on teatril mingi leping olemas, ent meie oma nukuteater on ülbelt suhtunud hoopis meie oma lastekirjaniku tahtesse.
Tasub mõista, et autoriõigused pole naljaasi. Luuletuse kirja panemine võib võtta inimeselt viis minutit, ent selle sünni taga on ometi kogu tema elu. Neile, kes armastavad mõõta kõike rahas, tuleb meenutada, et nii õppimine kui tavapärasest kartulivao-karjäärist loobumine maksavad midagi – ka kunstniku tee valimine tähendab riskide võtmist. Ent küsimus pole siiski ainult rahas, vaid inimese vabas volis otsustada omaenda loomingu saatuse üle.
