Üksildane Jüri oli hiidkilpkonn, keda enam ei ole. Pole ka ta liigikaaslasi, Jüri oli viimane, kes lahkus. Pole ka enam Marthat, rändtuvide viimset esindajat. Ega ka Dodot, kes oli dodo. Tema, tõsi, elab edasi Alice’i imedemaal.
Jaan Martinson: loodusõpetuse kohustuslik kirjandus
2. aprill 2013, 15:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Niisiis kirjeldab järjekordne raamat sarjast «Imeline teadus», kuidas liigid kaovad. Ehk täpsemini, kuidas liigid inimtegevuse tagajärjel kaovad. Näiteid on kümneid, kõik põhjalikult, kuid tavalugejale arusaadavalt ja põnevalt kirja pandud.
Enamasti hävitab inimene loomi põhjusel, et need on kahjulikud (nagu näiteks kukkurhundid), kasulikud (ninasarvikud, kelle sarv olevat väärt potentsiravim), ilusa nahaga (Kapimaal elanud kvaggad, kellest valmistati käekotte ja muud säärast) või maitsvad (hiidkilpkonnad, keda sai merereisidele kaasa võtta, sest nad olid mahlakad ja säilisid hästi).
Teinekord on üritatud liikide väljasuremist peatada. Aeg-ajalt on see õnnestunud, kuid enamasti mitte. Tulevikus võib loomi-linde ehk kloonimise teel taastada, aga see ei muuda tõde – inimene on hävitaja. Mis on ka raamatu deviis.
Kui aga veidi oponeerida, siis 99% Maal elanud liikidest on välja surnud, ja valdav osa ilma inimese sekkumiseta. Mis annab alust arvata, et Maa on üks tervik, mis (või äkki kes?) sünnitab ja tapab. Ons vahet, kas liigi hävitab vulkaanipurse või inimkond?
Nagu sarnastele raamatutele tavaks, süüdistatakse inimest sajas surmapatus, ka kliima soojenemises ja looduse ümberkujundamises.
Esiteks: kliima on maakeral olnud tuhandeid aastaid tagasi märgatavalt soojem kui praegu, aga toona ei põletatud fossiilseid kütuseid. Ka jääkarude arvukus pole vähenenud, vaid hoopis suurenenud.
Teiseks: vihmametsade maharaiumine võib olla küll halb, aga liike juurde tekitav, nagu mõni teadlane väidab – senised loomad-linnud kohanevad, uued elukad lisanduvad.
Aga see selleks. Raamat on kõigele vaatamata huvitav, ja mitte inimvaenulik, vaid tõdeb tõde – inimene on tõesti osa liikide hävingus süüdi. Aga kas darvinism ei tähendagi seda, et tugevamad jäävad ellu, nõrgemad mitte?
Raamat
Lothar Frenz
«Üksildane Jüri ehk liikide kadumisest»
Tõlkinud Anu Wintschalek
Äripäev
2013, 304 lk