Professor Ago Samoson, üks meie pisut «dissidentliku» mõtteviisiga teadlane, kes, olles rahulolematu meie teaduse ja ühiskonna suhetega, viitab omaaegsele USA kuuprogrammile kui näitele teaduse hiilgavast võimekusest praktiliste asjade korraldamisel, mis ühtlasi on ka näide ühiskonna huvide ja vajaduste suhtes üsna küsitava väärtusega sihiseadmisest. Ka Eesti teadus suudaks palju teha, aga selle kasu rahvuslikule majandusele ja meie rahva heaolule sõltub suurel määral ka sihiseadmisest.
Kes seda peaks tegema? Sellest on juba üle kümne aasta möödas, kui üks Eesti kõrghariduse akrediteerimiskeskuse egiidi all tegutsenud kõrgeauline rahvusvaheline komisjon õpetas siinsele teadusele sihte seadma (vt. Research-Evaluation-in-Biotechnology-and-Food-Technology http://www.etag.ee/wp-content/uploads/2012/05/ev2000_biotechnology.pdf, lk. 11 viimane lõik): «Oma visiidi käigus kohtasime sageli visiooni ja sellest tulenevalt strateegilise plaani puudumist tuleviku jaoks. Hindamiskomisjon soovitab läbi viia olukorra analüüs põhimõttel eesmärk-abinõud-ressursid. Me nägime, et enamasti juhindutakse vastupidisest järjekorrast, st inim- ja materiaalsed ressursid on otsustavad eesmärkide seadmisel. [---]»
Nendest õpetussõnadest on meil küll tehtud kaunisõnalisi «raamdokumente», «teekaarte» jm arenguplaane, aga üldsõnalisest jutust palju kaugemale pole jõutud. Teadlaste põhimure näib endiselt olevat äraelamiseks raha leidmine, hea, kui oma kompetentsile ja huvidele lähedase tööga.
Selleks tuleb hulgaliselt raha taotlemise projekte kirjutada, nii et teaduse enda edendamiseks jääb projektijuhtidel aega üsna napilt järele. Eesti ühiskonna huvidest lähtuvat organiseerivat alget on selles sagimises vähe tunda. Teaduskompetentsi Nõukoguks (TKN) nimetatud iseteadev akadeemiline elevandiluust torn püsib kõikumatuna hoolimata abivalmis komisjonide nõuannetest ja neist tänuväärset abi lootnud kohalikest «säutsujatest».
Viimastest ehk kõige nimekam on olnud Alar Karis, kes kaitses veel Tartu Ülikooli rektorina seisukohta (vt PM 6.03.2008), et teaduse rahastamise üle otsustajate ring peaks olema senisest märksa laiem ja kaasama ka nii majanduse asjatundjaid kui ettevõtjate organisatsioone. Jääb üle härra Karisele sel alal edu soovida tema uues kõrges riigikontrolli ametis: et kolleeg Samosonil ei tuleks ka järgmise viie aasta järel imestada, miks «mingisuguse piiri valvamiseks juhi valimine ja tema võimekus on üldise arutelu keskmes, aga (kõrgtehnoloogilise!) Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) juhatusse ega nõukogusse ei pea kuuluma mitte ühteainsamatki loodusteaduste, inseneri- või infotehnoloogia taustaga liiget».
Tõele au andes on ju EASi ja TKNi, laiemalt kahe asjaosalise ministeeriumi vähesele koostööle innovatsiooni edendamisel juba aastal 2003 tähelepanu juhtinud ka Manchesteri Ülikooli teaduspoliitika uurimiskeskus PREST (http://www.hm.ee/index.php?048183, lk. 25, 11. rida ülalt): «Tuleb märkida Eesti teadus- ja arendustegevuse rahastamise struktuuride mõningast killustatust. Kergesti eristatavad on kaks osapoolt: üks haridusministeeriumi alluvuses ja teine majandusministeeriumi alluvuses.
Need kaks osa tegutsevad oluliselt erineval viisil ja põhinevad erineval arusaamal uurimistööst (teadusest) ja selle osast ühiskonnas. Ei ole mingit struktuurset alust ühendamaks neid kahte rahastamissüsteemi osa. Selle olukorra üheks tagajärjeks on, et kumbki osa ei suuda täita oma ülesannet, n-ö akadeemilise teaduse osapool on ammendanud oma võimalused leida raha alusuuringuteks ja n-ö kommertsteaduse osa ei suuda rahastada innovatsiooni ilma tugeva rakendusteaduseta, mis praeguses olukorras jääb kahe rahastamisvoo vahele.»