Venemaa president Vladimir Putin kinnitas 12. veebruaril 2013 riigi uue välispoliitika kontseptsiooni. Eelmine Vene välispoliitika kontseptsioon pärines 2008. aastast. Käesoleva artikli mõte on avada Vene välispoliitika kontseptsiooni selliseid tahkusid, mis haakuvad enim Eestiga. Seda on kõige intrigeerivam teha, kõrvutades Vene välispoliitika kontseptsiooni seisukohti välisminister Urmas Paeti 21. veebruaril peetud ettekandega riigikogule Eesti välispoliitikast.
Paeti kõnes oli ideoloogiliselt kõige silmatorkavam rõhuasetus inimõigustel. Näiteks väitis välisminister oma kõnes järgmist: «Inimõiguste olukorra parandamine ja kaitse on Eestile juba 95 aastat olnud ja on edaspidigi põhimõtteline hoiak ning eesmärk.»
Inimõiguste kaitsmise tähtsust rõhutab ka uus Vene välispoliitika kontseptsioon, aga teeb seda siiski selgelt enda eelistatud hierarhiast lähtuvalt. Kõigepealt on kontseptsiooni sissejuhatavates sätetes ikkagi nimetatud ülesannet kaitsta ja tugevdada Venemaa suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust; alles järgmisena tunnustatakse inimõiguste tähtsust.
Siit jõuamegi silmatorkavaima normatiivse erimeelsuseni Venemaa ja lääneriikide vahel. Nimelt küsimusele, kuidas suhtuvad teineteisesse riikide suveräänsus ja inimõigused 1945 vastu võetud ÜRO harta kontekstis, lähenetakse erineva rõhuasetusega. Venemaa eelistab ikkagi riikide suveräänsuse põhimõtet ja lääs omakorda flirdib inimõiguste printsiibi esmasusega, soovides selgeid piire diktaatorite võimule ja omavolile.
Vene kontseptsioonis kritiseeritakse «inimõiguste ja pehme jõu destruktiivset ja õigusvastast kasutamist, eesmärgiga avaldada survet suveräänsetele riikidele, sekkuda nende siseasjadesse, destabiliseerida seal olukorda, manipuleerida ühiskondliku arvamuse ja teadvusega, sealhulgas humanitaarsete projektide finantseerimise raames ja projektidega, mis on seotud inimõiguste kaitsega välismaal» (p 20).
Vene välispoliitika kontseptsiooni kohaselt on ajaloolise lääne võimalused domineerida maailmapoliitikas vähenemas (p 6). Ühtlasi on kontseptsiooni järgi maailmapoliitikas tugevnemas tsivilisatsiooniline mõõde. Erinevad maailma piirkonnad, näiteks islamimaailm, on üleilmastumise käigus pöördumas oma tsivilisatsiooniliste lätete poole. Kontseptsioon manitseb teistele enda väärtusi mitte peale suruma (p 14).
Erilist tähelepanu on kontseptsoonis pööratud rahvusvahelise õiguse ülimuslikkusele rahvusvahelistes suhetes (p 31). Kui neid seisukohti saaks võtta sõna-sõnalt, võiks need ju kunagi Vene võimu all olnud naaberriike isegi rõõmustada – nii nagu ka väide, et Vene välispoliitika saab olema «avatud, prognoositav ja pragmaatiline» (p 25).
Seejuures on kontseptsioonis ÜRO harta kõrval eraldi rõhutatud just rahvusvahelise õiguse riikide suveräänsuse-keskseid norme, nagu 1970. aasta ÜRO Peaassamblee sõbralike suhete deklaratsioon ja 1975. aasta Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamise Helsingi lõppakt. Tegelikult sisaldavad loetletud kokkulepped endas ka olulisi inimõigusi rõhutavaid norme. Näiteks Daniel C. Thomas väidab oma monograafias «The Helsinki Effect», et Helsingi lõppakti inimõiguste korv aitas koguni otseselt kaasa NSVLi lagunemisele.
Edasi kritiseeritakse kontseptsioonis rahvusvahelise õiguse loomingulist tõlgendamist, milles võib näha kriitikat lääne-poolse inimõiguste esiplaanile asetamise kohta, eriti humanitaarsete interventsioonide ja vastutus kaitsta (responsibility to protect) kontekstis.
Kontseptsioon rõhutab ka Venemaa ajaloolisi kogemusi paljurahvuselise ja erinevate traditsiooniliste religioonidega riigina (p 32 х). Teisiti oleks selle kohta saanud öelda ka: Venemaa kogemus impeeriumina.
Sellest tulenevalt soovib Venemaa töötada selliste nähtuste vastu nagu ekstremism ning etnilisel, usulisel, keelelisel, kultuurilisel jm alusel diskrimineerimine. Selles osas on Venemaa ajalooline imperiaalne projekt ka ju omamoodi sulatustiigel nagu USAgi ning üsna erinev Eesti arenguloost rahvusriigina. Venemaal on tõenäoliselt olemuslikult raske mõista, et väiksemad keeled ja kultuurid vajavadki teistsugust lähenemist ja kaitset kui suure ajaloolise impeeriumi oma, mis end suuruse tõttu enda ruumis ise kehtestab ja mille kehtestamisele imperiaalne poliitika tegelikult ka enamasti kaasa on aidanud.
Positiivsena üllatav on, et Vene kontseptsioon tunnustab «universaalseid demokraatlikke väärtusi, sh inimõigusi ja vabadusi» (p 39). Huvitav, mida arvaksid selle positsiooni siirusest inimõiguslane Ljudmila Aleksejeva või opositsioonipoliitikud Garri Kasparov ja Aleksei Navalnõi? Tuleb arvesse võtta, et riikide välispoliitika doktriinid ei näita ainult seda, mida nende riikide eliit tegelikult mõtleb, vaid ka seda, mida nad tahavad, et teised mõtleksid, et nad mõtlevad.
Samas on kontseptsioonis märgitud, et inimõiguste küsimustes tuleks arendada dialoogi riikide vahel ja arvesse võtta iga riigi ajalooliselt väljakujunenud eripära. Selles võib näha lääne poolt propageeritava inimõiguste universaalsuse kriitikat. Nagu juba tavaks, kritiseerib Venemaa ka topeltstandardeid inimõiguste valdkonnas (p 39 л).
Regionaalsete prioriteetide osas on mõistagi rõhutatud Sõltumatute Riikide Ühendust (p 42 jj). Venemaa juhitav Euraasia Majandusühendus soovitakse ümber kujundada Euraasia Majandusliiduks (p 48 г), milles võib näha soovi projitseerida ELi mudelit Venemaa ajaloolises mõjusfääris. Suhetes läänega võib Venemaa eesmärgid kokku võtta mõistega «edasise lõimumise soov». Venemaa soovib julgeoleku valdkonnas eristuse NATO / mitte NATO sisulist kadumist (pp 54–55; 63) ja suhetes ELiga sõnastatakse ambitsioon luua pikemas perspektiivis koguni ühisturg (p 57).
Aga liikugem siinkohal edasi Vene välispoliitika kontseptsiooni seisukohtade võrdlusele Eesti poliitikaga. Ühelt poolt on kahe riigi võrdlemine eksitav, sest suurus ja välispoliitilised võimalused on selleks liialt erinevad. Eesti on võtnud omaks lääne ideoloogia tuuma, milleks on inimõigused ja inimese vabadus. Vabaduse ideest tuleneb ka Eesti iseolemise üks tugevamaid põhjendusi. Eesti riiklus pole olnud mitte üksnes etnilise liigikaitse projekt, vaid äratundmine, et läänele orienteeritud väikeriigis on inimese vabadus paremini kaitstud kui Euraasia erinevaid rahvaid ühendavas impeeriumis, kus valitsejatel tuleb prääniku kõrval pidevalt anda ka piitsa.
Inimõigustest mõtlemises mõlemad riigid praegu ka põrkuvad, kuigi see põrkumine on hoopis pehmem kui näiteks 1990ndatel. Mõlemad riigid näevad eelkõige probleeme teise juures, olgu selleks siis mittekodanike õigused Eestis või opositsiooni ja kodanikuühiskonna vaenamine Venemaal.
2012 ilmus eesti keelde tõlgituna Vene õigeusu kiriku patriarhi Kirilli raamat «Vabadus ja vastutus», mis heidab kinda läänelikule (liberaalsele) inimõiguste mõistele. Patriarh tsiteerib seal (lk 46) Dostojevski romaani «Vennad Karamazovid» järgmist lauset: «Siin võitleb saatan Jumalaga, aga lahinguväljaks on inimsüdamed.»
Eesti ja Venemaa vahel praegu õnneks lahingutandreid pole. Küll aga esineb teatud ideoloogilise võistluse märke endise NSVLi territooriumil, kus Venemaa ajab oma imperiaalse mõjusfääri asja, Eesti aga üritab just ELi idapartnerluse riikides edutada inimõiguste ja isikuvabaduse ideid. Välisminister Paet ütles oma kõnes, et Eesti soovib inimõigusi «kaitsta nii kodus kui ka kaugemal. Ka meie võidame, kui need õigused on tagatud teistele rahvastele».
Ühtlasi keskendub Eesti inimõiguste tähtsustamisele arengukoostöös, kus aga tähtsaimateks partneriteks ongi endised NSVLi «vennasvabariigid» ehk siis Gruusia ja SRÜ läänemeelsem tiib. Kui nii võtta, on ELi idapartnerluse riigid ju peaaegu et Eesti arengukoostöö asendustandriks; tegelikuks sõnumi adressaadiks on meie ajalooline «teine», Venemaa. Kui suur poliitika seda võimaldaks, oleks seda sorti arengukoostöö ja dialoog vajalik tegelikult ka Venemaa enda suunal.
Kuna Venemaa strateegiliseks eesmärgiks on edasine lõimumine läänega, siis jääb Eesti kui lääne eesrindliku piiririigi eesmärgiks siiski ka avatud meelega ja ausalt jälgida, kas demokraatlikud väärtused ja inimõigused Venemaal on aeglaselt saamas tegelikkuseks või on tegemist eelkõige uinutava retoorikaga.
Autor on Eesti Välispoliitika Instituudi juhataja ja TÜ õigusteaduskonna professor