Juhtkiri: kriis suurendab ebavõrdsust

Tänases Postimehes ilmuv «kriisiedetabel» näitab, et majanduskriis on tabanud kogu Eestit. Olgu tegu millise võrreldud näitajaga tahes, meil ei ole niisuguseid piirkondi, mis liiguksid ümbritsevale masule vastassuunas. Üle Eesti on tänavu kasvanud tööpuudus, kahanenud tulumaksu laekumised omavalitsuste eelarvetesse, vähenenud kinnisvaratehingute arv ning langenud inimeste sissetulekud.

Maakondade kriisitabeli kokkupanek andis tunnistust ka sellest, et kriisi läbisaamisest Eestis veel erilisi märke näha ei ole. Sedasama on öelnud mitmed majandusprognoose tegevad institutsioonid, kes ennustavad Eestis majanduslanguse jätku – tõsi küll, juba aeglasemas tempos – ka järgmisel aastal.

Piirkondlikke erisusi tuleb siiski ette. Edetabeli koostamisel oli näiteks ilmne, et käesolev kriis võib hõlpsalt ebavõrdsust Eestis veelgi suurendada. Näiteks niigi mikros-koopiliste tulumaksu laekumistega Piirissaarel on laekumised kahanenud nelja kuu jooksul võrreldes läinud aastaga enam kui neljandiku võrra. Samal ajal jääb maakondade keskmine langus ca viie kuni kaheksa protsendi vahele.

Ka registreeritud tööpuudus paistab kasvavat kõige kiiremini seal, kus ka aasta varem oli töötuid suhteliselt kõige rohkem. Kui teistest maakondadest veidi paremas olukorras olevatel Tartu- ja Hiiumaal jääb töötuse kasv viie protsendi piiresse, siis Võrumaal ja Ida-Virumaal on tööpuudus aasta jooksul suurenenud üheksa protsendi võrra ja ulatub nüüdseks juba 14 protsendini.

Tööpuuduse kasv ja palgalangused toovad varem või hiljem kaasa omavalitsuste tulumaksulaekumiste kahanemise, mis nõrgestab omavalitsusi ja vähendab nende võimalusi vajadusel hättasattunuid aidata. Mida vaesemad on inimesed ja mida enam nad vajaksid omavalitsuse toetust kriisist väljarabelemisel, seda vaesem on omavalitsus ja seda vähem on tal võimalusi seda teha.

Kui mitte kogu majanduslangusele korraga, siis vähemalt regionaalsete lõhede kriisiajal veelgi suuremaks kärisemisele peaks riik suutma vastu astuda.
Siin on kaks valikut. Kas vaadata pealt ja oodata, kuni kõige kehvemad vallad muutuvad maksejõuetuks, või alustada vajalike struktuursete reformidega Eesti halduskorralduses enne, kui hädavajadus sunnib tuld kustutama.

Kuna Toompeal jooksevad erinevad haldusreformikavad üksteise järel ummikusse, siis võiks haldusreformi taganttõukamisel näidata oma võimeid kohalikud aktivistid. Nende indu peaks lisama see, et volikogude valimised on sügisel tulemas.