Kolumnist Abdul Turay kirjutab, et see, kellel me lubame abielluda, ei ole kodanikuõiguste küsimus, vaid see puutub kõlblusse, mida viimase ajani määratles kirik. Konservatiivne lahendus oleks keelata igasugused ilmalikud abielud ja lubada ainult kiriklikku abielu.
Mitte-eestlasena olen alati tundnud, et mul pole õigust midagi välja pakkuda. Ma võin kommenteerida, võin esitada küsimusi. Aga nüüd on mul alaline elamisluba, on perekondlikud sidemed selle maaga ja ma maksan siin oma makse, nii et ehk võin ka sõna võtta.
Sarnaselt paljude inimestega sain möödunud nädalal kirja surverühmalt, mis nimetab end sihtasutuseks Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks. Nagu teada, seisavad nad vastu kavale seadustada sooneutraalne kooselu.
Viimastel aastatel on tüli selle teema pärast varjutanud kõigi teiste vähemuste õigustega seotud küsimused. Tudeng, kes soovis minu käest intervjuud vähemuste õiguste kohta, rääkiski kogu vestluse aja ainult homoseksuaalide õigustest. Millegi muu vastu ei paistnud tal huvi olevat.
Nagu enamik minu taustaga inimesi, olen ma sotsiaalselt konservatiiv, aga majanduslikult sotsiaalliberaal. Ma toetan monarhiat. See, et prints William abiellus mittesiniverelisega, pani mind veidi nihelema.
Sotsiaalne konservatiivsus ei tähenda konservatiivsete parteide toetamist – ka näiteks vasakpoolne intellektuaal Noam Chomsky nimetab end konservatiiviks. See tähendab traditsiooniliste väärtuste toetamist.
Seepärast ei pöördu ma sotsiaalsete konservatiivide poole kui võõras. Ma usun, et leidub argumente, mis paneksid konservatiivid toetama samasooliste isikute kooselu ja isegi nende abielu – toetama just nimelt konservatiivsetel põhjustel.
Vasakpoolsed toetavad üksmeelselt samasooliste isikute koos- ja abielu. Konservatiivide seas on suhtumine mitmekesisem. Ameerika Ühendriikides on vabariiklaste partei kindlalt samasooliste isikute abielu vastu, kuigi enamik on nõustunud tunnistama nende kooseluõigust. Vastuseis samasooliste isikute abielule on vaat et tänapäeva vabariiklase põhitunnus.
Suurbritannias, kus samasooliste isikute kooselu on juba lubatud – muide, erisooliste isikute kooselu samal ajal mitte –, aga just konservatiivide valitsus üritanud läbi suruda homoseksuaalidele täieliku abieluõiguse andmist.
See võib tunduda iseäralik, kui ei arvestata, et konservatiivid kujutavad endast tegelikult väga eripalgeliste seisukohtadega erakonda. Eestis lööb see küsimus lõhe IRLi ja Reformierakonna vahele. IRL on kristlik-konservatiivne erakond, mis seisab samasooliste isikute kooselamisele vastu kristlike väärtuste tõttu. Homoseksualism mõistetakse hukka nii piiblis kui ka judaismi ja islami usutekstides. Kristlikud konservatiivid vastustavad homoseksuaalsust.
Reformierakond on vabaturumajandusele orienteeritud liberaalne erakond, mille sihiks on valitsuse võimalikult vähene sekkumine inimeste ellu, sealhulgas sellesse, kes võib kellega ja kuidas abielluda.
Kui ma sain sihtasutuse kirja, olin hetkeks meelitatud, et mind on peetud eestlaseks, kui mulle juba niisugune teadaanne saadetakse, aga siis mõistsin, et vaevalt on nende turundus nii viimistletud ja nad saatsid oma pöördumise lihtsalt kõigile.
Selles võib veenduda näiteks Eesti LGBT Facebooki leheküljel, kus on kavas korraldada üritus neile, kes on kirja saanud: «Kui te veel kirju pisikesteks tükkideks ei rebinud ja laiali ei loopinud (selle aasta viimane lumi), neile tuld otsa ei pannud või lihtsalt paberikorvi ei loopinud, võtke kirjad kaasa ning kirjutame ja joonistame koos sihtasutuse onudele, et näidata, kuidas ka meie toetame ja kaitseme perekondi ja hindame Eesti ühiskonda kogu selle mitmekesisuses.»
Isiklikult mulle homoseksuaalid meeldivad. Ma olen kogenud, et homoseksuaalidest mehed suhtuvad naistesse väga positiivselt ja see meeldib mulle. Ma õpetan praegu üht noort homoseksuaalset meest ja tunnen temaga isegi teatavat lähedust kui samuti vähemuse liige.
Samasooliste isikute koos- või abielu küsimus ei ole õieti küsimus sellest, kas homoseksuaalsus on õige või väär. Sellesse ma ei puutu. See on looduse ja abielu eesmärgi küsimus.
Kui aga asi puudutab kooselu, siis pole põhjust olla vastu samasooliste isikute kooselule. Kooselu ei ole abielu. Kooselu lihtsalt kaitseb kahe inimese õigusi, kes elavad koos ja on teineteisesse kiindunud. Kui kooseluseadus peaks jõustuma, ei saa sellest niivõrd kasu samast soost, kuivõrd just eri soost isikute paarid.
Eesti paarid ei abiellu suurte kulude ja selle tõttu, et paljud inimesed ei usu enam abiellu. Praegu levinud küüniline suhtumine abiellu sunnib inimesi loobuma rahulikust kestvast kooselust ja laste saamisest, sest nad ei tea, milline saab olema nende laste juriidiline seisund.
Kui kooselu seadustatakse, saavad sellest kasu koos elavad inimesed. Prantsusmaal on suur osa kooselu registreerinud inimesi erinevast soost.
Mida kujutab endast abielu? Sotsiaalsed konservatiivid ütlevad, et abielu on mehe ja naise liit eesmärgiga saada ja kasvatada lapsi.
Progressiivsed vasakpoolsed kinnitavad, et abielu on fundamentaalne kodanikuõigus. Kui kaks inimest teineteist armastavad, peab neil olema õigus abielluda. Niisiis on õigus perekonda rajada lausa elementaarne inimõigus.
Aga kas ikka kahe inimese õigus abielluda, kui nad teineteist armastavad, on elementaarne inimõigus? Kuidas suhtuda näiteks õesse-vennasse: kas neil peaks lubama abielluda, kui nad teineteist armastavad? Pole ühtegi põhjust, miks me ei saaks intsestiga tegelevaid inimesi samamoodi sotsiaalselt eristada nagu homoseksuaale. Teaduslikultki on tõestatud, et kui kaks lähedases suguluses inimest kohtuvad esimest korda alles täiskasvanuna, tekib nende vahel sageli füüsiline tõmme.
Aga õdede-vendade tütred ja pojad? Mõnel maal nad ei tohi abielluda, mõnes riigis aga, näiteks Bangladeshis, tehakse seda ammusest ajast tänini, et hoida vara perekonna käes. Aga polügaamia? Kas ei diskrimineeri polügaamia inimesi, kes on pärit kultuurist, kus polügaamia on levinud?
Või kasuisa, kes soovib abielluda täiskasvanuks saanud kasutütrega? Seadus seda ei keela, aga inimesed nii ei talita, kui nad pole just Woody Allenid, sest seda peetakse kõlblusevastaseks.
Või naised, kes röövitakse ja vägistatakse ja kes otsustavad seejärel röövijaga abielluda, sest armastavad teda ja lõppeks on neil juba ka laps olemas? Seda on alati juhtunud, juhtub mõnikord tänapäevalgi. Seegi pole seadusega keelatud. On küll keelatud inimesi röövida ja vägistada, aga röövija ja vägistajaga abiellumast ei keela miski.
See, kellel me lubame abielluda ja kellel mitte, ei ole õieti kodaniku- ega inimõiguste küsimus, vaid see puutub kõlblusse – ja teatavasti oli viimase ajani institutsioon, mis kõlbelisi küsimusi määratles, kirik.
Konservatiivne lahendus oleks keelata igasugused ilmalikud abielud ja lubada ainult kiriklikku abielu. Ilmalik abielu on kasutusel olnud vaid viimased sadakond aastat inimkonna ajaloost ning see ei ole hästi toiminud.
Siis oleks kõik seotud vaid sellega, millist usku keegi järgib. Miski ei saaks peatada usklikku homoseksuaali leidmast kirikut, mis on valmis tema abielu tunnistama, või lausa oma kirikut asutama. Samal ajal ei peaks kirikut sundima abielu sõlmima, kui see käib vastava usu põhitõdede vastu. See on konservatiivne lahendus, mis kohtleb kõiki võrdselt ja tooks Eesti avalikku ellu olulisena tagasi religioosse mõõtme, mis on sealt liigagi kaua puudunud.