Ago Samoson: kas meil ikka on aega veel?

Ago Samoson
, professor, Warwicki Ülikool
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ago Samoson
Ago Samoson Foto: Peeter Langovits

Edasine sisaldab jõhkraid väiteid, mis ei ole soovitatavad vaimselt eakatele ega ülekaalulistele.

Nüüd, kus poliitiliste majakate ja ühiskonna mobiliseerijatena toiminud psühhootilised pseudoeesmärgid on saavutatud ja propagandamasin tühikäigul, hakkavad üha enam klaaruma kodanike vajadusena eluiga ja -kvaliteet. Nende «saavutamine» kui niisugune on kestev tehnoloogiline liikumine, selle kiirus nõuab suuri ressursse ja tarka tüürimist. Siinkohal võiksime mõelda paarile ajaloolisele näitele.

Eelmise sajandi 60ndatel, tugevas poliitilises sundseisus tegi Ameerika valitsus kaugelevaatava otsuse, võeti riigieelarvest ca 0,5 protsenti ning vähem kui kümne aasta pärast, praeguses mõistes ikkagi veel peaaegu kiviajal, astus inimene Kuu pinnale ja tuli isegi tagasi. Võrdluseks, USA peamiste teadus­agentuuride NSF eelarve on umbes 0,2 protsenti ja NIH oma 0,8 protsenti. Ligikaudu 30 aastat hiljem jäi aga seesama suurriiklik süsteem haledalt alla eraalgatusele inimese genoomi kaardistamisel ja superpõrgati projekt kukkus lausa musta auku, kui mitte pidada tulemuseks mõistet «C-student revenge».

Kui kõledal kuul «kuuendiku planeedi» ees keksimisel ei olnud erilist otsest väärtust indiviidile (sündisid hoopis integraal­skeemid), siis genoomi ja üldisemalt biomeditsiiniga on lugu hoopis teine. Võtame juhusliku näite: praegu on reaalselt olemas tehnoloogia kolmanda põlvkonna hammaste kasvatamiseks. Süstemaatiliselt võiks ette võtta ka inimese ülejäänud paarisaja rakutüübi rejuveneerimise, õnnestumisel võiks tõesti «meil olla aega veel», no kasvõi nägelemiseks ministrikohtade või siis Vene piiri pärast.

Käib väikese riigi pisikestele projektidele üle jõu ja mõistuse? Eesti tagasihoidlikud mõõdud ei ole sugugi julget tegevust igaveseks välistav saatuse vingerpuss, vaid meie rahvust defineeriva geneetilise koodi tulemus, eksperimentaalselt tõestatud piisavalt selleks, et seda võiks hoopis ära kasutada. Vastandina suurriigi veelgi suuremale konfliktide võimalusele on just nimelt tänu väikesele inertsile Eestis võimalik efektiivselt ühendada riigi juhtimine ja kõik see, mida tehnoloogia on suuteline pakkuma ja teadus arendama.

Ülalmainitud, rahva tervist pärssiva ja enamikule liiga kuluka stomatoloogilise probleemi lahendamiseks saame seadusandlusega kaasa aidata palju kiiremini, kui see oleks võimalik nt USAs, ei tehta ju meil ei hambapastat ega -harju. Või siis ka mitte mingi auto- ega naftatööstuse huvid ei segaks meil nõuda kõigisse liiklusvahenditesse radarite ja kahepoolse side installeerimist. See muudaks ohutuks muidu vähekaitstud kergliikluse ja tulemuseks oleks nii autode kui nafta impordi vähenemine, tervislikum elu(liiklemis)viis ja (muuhulgas teede parandamisest) vabanenud ressursid, ehk isegi isemajanduv Eesti. Need paar näidet loomulikult ei ammenda radikaalseid ja asjatundmatule isegi utoopilisi võimalusi.

Selle taustal, et praegune põlvkond võib osutuda viimaseks, kes oma kolkluse kätte kärvab, selle asemel et ühiselt realiseerida biotehnoloogiline potentsiaal, on tragikoomiline, et mingisuguse piiri valvamiseks juhi valimine ja tema võimekus on üldise arutelu keskmes, aga (kõrgtehnoloogilise!) Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse juhatusse ega nõukogusse ei pea kuuluma mitte ühteainsamatki loodusteaduste, inseneri- või infotehnoloogia taustaga liiget. EAS on siinkohal esile toodud kui üks reaalne, ühiskonda teenima asutatud misjonär, kellel, erinevalt akadeemilisest (sotsiaal)süsteemist, on tegelikult vaba raha ja juriidiline võimalus hakata utoopiaid otsast teostama.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles