Kadi Viik: automaks või meestemaks?

Kadi Viik Foto: .

Ressursside ümberjaotamine võib kehtivat ebavõrdsust vähendada või süvendada. Risk, et kriisikärbete tulemusena kannatavad mõned inimesed ebaproportsionaalselt palju, on täiesti olemas.

Üheks näiteks võib tuua palju tähelepanu saanud «laustoetuse» ehk lapsetoetuse, mille saatus on endiselt küsimärgi all. Küsimus, kas sotsiaaltoetused peaksid olema universaalsed või sotsiaalabil põhinevad, jäägu erineva maailmavaatega erakondade vaielda.

Ent üle 97 protsendi lapsetoetuse saajatest on naised. Naised saavad ka keskmiselt 30 protsenti vähem palka, seetõttu madalamat pensioni ja muid sissetulekul põhinevaid hüvitisi. Samas on naised peamised poeskäijad ja igapäevase söögi ostjad, nad vastutavad koduste tööde eest ning toetavad nii kaudselt oma meeste karjääri. Lisaks veel üksikemad, keda on Eestis vanemate hulgast umbes 14 protsenti.

Niisiis on lapsetoetusel suur väärtus naiste ja laste vaesuse ennetamisel. Lapsetoetuse puhul ei ole tegemist «laustoetusega», vaid sihitud toetusega, mis vähendab struktuurset ebavõrdsust.

Teine näide on mõne omavalitsuse otsus vähendada pimedal ajal tänavavalgustust. Võib ju arvata, et tegu on täiesti neutraalse säästumeetmega, mis mõjutab kõiki ühtemoodi. Aga siiski on pimendamisel erinev mõju meeste ja naiste subjektiivsele turvatundele.

On hulk avalikke teenuseid, mis on suunatud justkui kõikidele, kuid mis ei jagune kasutajate vahel ühtlaselt. Näiteks naised on suuremad ühistranspordi kasutajad kui mehed.

Kehtivatest juhilubadest kuulub naistele 39 protsenti, samuti on neil üldjuhul vähem raha, mille eest näiteks autot osta. Seega peaks bussiliinide hõrendamine mõjutama rohkem nende elukvaliteeti.

Ent samas võib eeldada, et astmeline tulumaks mõjutaks rohkem mehi, kes on sagedamini kõrgepalgalised. Samal põhjusel võib vanemahüvitise ülempiiri alandamine mõjutada negatiivselt meeste hüvitise kasutamist.

Riigieelarve keskmes ei ole raha või leibkonnad, vaid inimesed. Ka siis, kui raha läheb betooni, on selle lõppkasutajaks inimene. Pole aga olemas keskmist, sootut inimest ja riigi raha saab täpsemini suunata, kui arvesse võtta ka inimese sugu.

Kohustus arvestada soolisi mõjusid on sätestatud soolise võrdõiguslikkuse seaduses. Selles on ka eraldi osa, mis käsitleb riigi ja kohalike omavalitsusüksuste kohustusi soolise võrdõiguslikkuse edendamisel. Muu hulgas öeldakse, et poliitikaid planeerides ja hinnates peavad asutused lähtuma naiste ja meeste erinevatest vajadustest ja staatusest ning arvestama, kuidas meetmed mõjutavad naiste ja meeste olukorda ühiskonnas.

Üks suuremaid takistusi soolise võrdõiguslikkuse edenemisel on inimeste arusaam, justkui tooks võrdõiguslikkus endaga kaasa mingi unisex-maailma, kus mehed ja naised enam ei eristu.

Paradoksaalsel kombel ei ole aga alati võimalik saada statistilisi näitajaid soo lõikes või andmeid sihtgrupi soolise jagunemise kohta. Siis öeldakse, et sool ei ole kõnealuses küsimuses mingit tähtsust. Oluliseks peetakse näiteks, kas inimene on autoomanik, mitte kas ta on mees või naine. Kui aga selguks, et lõviosa autoomanikke on mehed, võiks ju hüpoteetilise automaksu tinglikult ümber nimetada meestemaksuks?

On räägitud, et kriis on suurepärane võimalus senist tööd ümber korraldada. Teen selleks ettepaneku hakata süstemaatiliselt juurutama sooperspektiivi eelarveprotsessis. Põhimõtteliselt tähendaks see, et kõiki eelarveotsuseid tuleks hakata argumenteerima inimeste tasandil.

See ei oleks lihtsalt intellektuaalselt huvipakkuv harjutus ajakülluses igavlevale poliitikakujundajale. Lisaks õiglusele toetaks see ka teisi poliitika eesmärke, nagu ressursside efektiivsem kasutamine, teenuste efektiivsem pakkumine, tegelikke vajadusi arvestavate poliitikate väljatöötamine ning valitsuse kulutuste kliendikesksus ja kasutajasõbralikkus.