/nginx/o/2016/04/05/5232811t1he164.jpg)
Soolise võrdõiguslikkuse seadus on Eestis kehtinud nüüd viis aastat. Kas soolise võrdõiguslikkuse vaatenurgast on ühiskond selle aja jooksul muutunud?
Kindlast on muutunud. Vaadake kas või riigikogu stenogramme 2004. aastal ja nüüd, kui seadusemuudatust arutati. Arutelud on muutunud palju sisulisemaks, poliitikud tõesti juurdlevad, kuidas saaks ühiskonda tasakaalustatumalt arendada.
Ka ajakirjanduses on asi paranenud – kui tulevad mingid uuringud või gallupid soolise või palkade lõhe kohta, siis ajakirjanikud oskavad juba palju asjalikumaid kommentaare küsida.
Siiski, tunnistagem, et soolise võrdõiguslikkuse teemaga on seotud palju eelarvamusi, näiteks et selle poliitika eesmärk on teha kõik inimesed ühesooliseks. Miks nii?
Igasuguse valestimõistmise vähendamiseks on ka meil endil suur töö ära teha, et selgitada bioloogilise soo ja sotsiaalse soo erinevust. Sooline võrdõiguslikkus ei tähenda, et kõik peaksid olema ühesoolised.
Tegelik mõte on selles, et jah, me oleme bioloogiliselt erinevad. Aga see ei tähenda, et meie sotsiaalsed rollid ei võiks olla sarnasemad ja kattuda.
Kunagi üks ajakirjanik – Soomest, kui ma õigesti mäletan – küsis minu käest, kuidas see võimalik on, et Eesti on muidu nii eesrindlik, nii progressiivne kõikides küsimustes. Et miks seda soolise võrdõiguslikkuse vallas näha pole? Ma arvan, et üks seletus võibki olla just nendes kiiretes muutustes. Et kõik nii kiiresti muutub, siis inimesed tahavad, et miski püsiks, oleks traditsiooniline. Mugav ju, kui on teada, kes peab vannituba pesema või põhilise sissetuleku koju tooma või baaris joogi ostma.
Jooki võib ju ikka osta?
Muidugi võib. Aga inimese majanduslik sõltumatus on oluline, ka paarisuhetes. Et kui armastus on otsas ja tuleb lahku minna, et siis ei oleks üks pool täiesti abitus olukorras, et tal ei ole kunagi oma sissetulekut olnud, kuidas ta nüüd elama peab.
Kas mehi Eestis ei diskrimineeritagi?
Meeste pöördumisi soolise võrdõiguslikkuse voliniku poole on vähem, laias laastus vaid kolmandik.
Aga võin oma praktikast tuua näite, kuidas meestöötajat ei aktsepteeritud lapsevanemana. Ka isa võib minna lapsega arsti juurde või võtta haiguspäevi haige lapse hooldamiseks. Ent tollel juhul ütleski tööandja, et lapsel on ju ema. Nii et eeldati, et haige lapsega tegelemine on naise ülesanne. Mees käigu tööl.
Paraku näitavad uuringud, mida on tehtud lapsehoolduspuhkusele jäänud isadega, et tööandja suhtumine muutub, ja mitte positiivsemaks. Selles suhtes oleme kaugel maas teistest riikidest, kus tööandjad innustavad mehi lapsega koju jääma. Vabal päeval on lapsekärudega mehi väljas päris palju, kuid me ei räägi ainult sellest, vaid kogu väikelapse eest hoolitsemisest.
Islandit näiteks tuua pole praegu küll kuigi populaarne, kuid selle riigi kogemus näitab, et meeste väärtustamisel lapsevanemana on suur struktuurne mõju majandusele ja ühiskonnale tervikuna: väheneb nooremate naiste diskrimineerimine tööturul, sest lapsega võib koju jääda ka isa, ja tööandjad arvestavad sellega. Ka meeste-naiste palgavahed vähenevad.
Rinnaga toitmine on kõige levinum Rootsis ja Islandil, kus isadel on oma vääramatu osa lapsehoolduspuhkusest, mida nad ei saa emale anda.
Kuidas isapuhkus ja rinnaga toitmine seotud on?
Kui vanemad jagavad kõiki muid lapse hooldamisega seotud ülesandeid ühtlasemalt, siis pole rinnaga toitmine enam emale lisakoormus, millest oleks vaja lahti saada, et jõuda tegeleda ka veel kõigi teiste asjadega.
Mille üle teile kõige enam kaevatakse?
Voliniku tööpraktikast on üks tõsine probleem noorte naiste võimalus tööle pääseda. Seda siis seoses pereplaneerimisega, rasedusega ja/või juba olemasolevate lastega. See on igal juhul diskrimineerimine, kui parim kandidaat jäetakse kõrvale nende asjaolude tõttu.
Näiteks üks pöördumine oli väikese lapsega naiselt, keda tööandja keeldus tööle võtmast põhjendusega, et see pole selle lapse huvides. Naine oli kandideerimisavalduses öelnud, et ta on valmis õhtuseks tööks, sest töö iseloom nõudis seda, et ta on sellega oma varasema karjääri vältel harjunud.
Tööandja keeldumine inimese enda hinnangut ja valmisolekut ei arvestanud, kuid oleks pidanud. Lähtuda tuleb ikkagi inimese enda arusaamast. Kui inimene ise on valmis pühenduma, tema kvalifikatsioon on vastav, siis see on tema otsus.
Väide, et noort naist ei saa tööle võtta, sest ta võib mingil hetkel lapsega koju jääda, on kallutatud. Kas kõrgkooli lõpetanud mees jääb kahekümneks aastaks oma tööandja juurde? Ma arvan, et nendega on tegelikul sama lugu. Ka nemad võivad ühel hetkel minema minna, mis tahes põhjusel.
Nii et argument, et koolitad inimese välja ja siis ta suundub otsima uusi väljakutseid, kehtib iga töötaja kohta, olenemata tema vanusest ja soost, mitte ainult noorte naiste kohta.
Kas naisi on Eestis kõrgetel positsioonidel? Kas mulle ainult tundub või nad ongi kergemini rünnatavad?
Juhtide osakaalu poolest on Eesti üks eesrindlikumaid ELis, meil on üle 30 protsendi kesk- ja tippjuhtidest naised. Aga nad on kergemini rünnatavad, sest nad on ikkagi pigem erandid, nad ju torkavad silma. Mõelge näiteks riigikogule. Mitut te oskate nimetata neist 22 naissaadikust? Mitut meesliiget? Ma oletan, et naisliikmeid, keda avalikkus ei tea, on protsentuaalselt võrreldes meesliikmetega üsna vähe.
Või lugemisharjutus. Võtke mõne juhtiva naisega tehtud intervjuu, kuid asendage see naine mõne mehega. Küsimused nagu näiteks «mis on teie lemmikvärvid», «kuidas suudate ühildada oma töö ja pereelu», «kas pere on kannatanud teie töö pärast» – läheb ju koomiliseks, kuigi tegelikult oleks päris tore, kui ka meeste käest selliseid küsimusi küsitaks.
Need küsimused on ju heatahtlikud. Minu kogemus näitab, et pahatahtlikku diskrimineerimist esineb harva. Enamasti tehakse seda kavatsemata või teadmatusest, lihtsalt meis juurdunud stereotüüpide põhjal.
Näiteks minu koorilauljast sõbranna rääkis kord, et neil minestas dirigent koori ees. Minu reageering sellele oli, et «misasja, mees minestab?». See näitas minu enda kaht eelarvamust. Esiteks, et dirigent on mees, ja teiseks, et mehed ei minesta.
Kuidas Eesti soolise võrdõiguslikkuse poolest maailmas üldiselt tundub?
Valdkondi võrreldes on Eesti poliitilise esindatuse poolest kõige rohkem soolisest tasakaalust väljas. Läti on meist eespool, aga seda tegelikult tänu sellele, et nende eelmine president oli naine, see on väga haruldane ja see andis neile kohe plusspunkte.
See koht, kus me riikide võrdluses kõige madalamal oleme, on meeste-naiste palgalõhe – 30 protsenti.
Võiks ju oletada, et Lõuna-Euroopas on palgalõhe suurem, ent ei. Tundub, et mida kõrgem on naiste tööhõive, seda suurem probleem on palgavahe. Keeruline öelda, miks see täpselt nii on. Aga oletada võib, et ühiskondades, kus naised tihti tööl ei käi, ei ole selle peale tuldud, et naisele võiks vähem palka maksta. Tööandjad on harjunud, et palka makstakse ühesugust; et mõni töötaja on naine, pole tähtis.
Lisaks sellele, et võrdse töö eest ebavõrdne palk, on Eesti puhul märgatav ka töökohtade sooline jaotumine. Mehed ja naised teevad meil väga erinevaid töid. Naised on üleesindatud sellistes valdkondades nagu sotsiaaltöö, haridus ja tervishoid. Kuna need valdkonnad on niigi madalamalt tasustatud, siis riigi makstavate palkade ühtlase kärpimise korral oleks nende valdkondade töötajad, neist enamik naised, ka ühed suuremad kaotajad.
See on muna ja kana küsimus. Kus on põhjus, kus tagajärg? Kas nendes valdkondades on palgad väikesed, sest seal töötavad naised, või töötavad naised nendes valdkondades, sest nad on nõus töötama väiksema palga eest kui mehed? Ent siin on riigil rohkem võimalik kaasa rääkida, sest neis valdkondades on riik tihti tööandja.
Kõikidele otsustele peab eelnema mõjude analüüs. Üks, mille suhtes mina käimasolevate kärbete valguses kergendust tundsin, oli see, et töötaja omavastutust ei tõstetud haige lapsega kodus olemise eest. Oletagem, et ka hooldushüvitist oleks hakatud maksma üheksandast päevast. Tundub ju sooliselt neutraalne? Aga kui vaadata hoolduspäevade statistikat, siis 81 protsenti hoolduslehtedest võtavad naised. Seega oleks vähenenud naiste sissetulek ja toimetulekuvõime. See ongi mõjude arvestamine.
Aasta algusest saite tööpõldu juurde – riigikogu võttis vastu ka võrdse kohtlemise seaduse. Mida see kaasa toob?
Võrdse kohtlemise seaduses otsustas riigikogu üle võtta täpselt nii palju, kui ELi direktiivid nõuavad, minimaalse paketi. Nii laieneb meil seaduse kaitse rahvuse alusel diskrimineerimise korral nii töö-, hariduse- kui sotsiaalvaldkonnale ja ülejäänud neljal alusel, nagu puue, vanus, veendumused ja seksuaalne sättumus, ainult töösuhetele.
Mida see seadus kaasa toob, on vara öelda, pöördumisi on vähe olnud. Aga olen juba pidanud tegelema töökuulutusega, kus otsiti müüjat, kelle emakeel oleks eesti keel. See on diskrimineerimine, sest sellel, mis on inimese emakeel, pole mingit tähtsust. Tähtis on, kas ta oskab nõutaval tasemel töökeelt.
Ma arvan, et rahvuse alusel on võrde kohtlemise seadusel pigem selline maandav ülesanne – inimestel on, kuhu pöörduda, kui nad ei tea, kas diskrimineerivana näiva otsuse põhjuseks on rahvus või keeleoskus. Aga Eestis on see vahe päris oluline.
Ka seksuaalvähemustelt on nüüd tulnud mõned kaebused. Üks puudutas näiteks sotsiaaltoetusi. Aga sellele võrdse kohtlemise seaduse kaitse praegu ei laiene, ainult töövaldkonnale.
Kas on mõistlik voliniku tegevusvälja ainult töösuhetega piirata?
See muutub. Euroopa Komisjon töötab just praegu välja uut direktiivi, mis laiendab võrdse kohtlemise kaitse ka teenuste, kaupade ja hariduse valdkonnale. Nii et tulevikus peaks võrdse kohtlemise kaitse laienema.