Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Enn Tarvel: muistse vabadusvõitluse mõistest loobumine on küsitav

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Enn Tarvel | FOTO: Peeter Langovits

Kas meil suhtutakse Euroopaga assimileerumisse praegu sedavõrd positiivselt, et me võiksime identiteediküsimustel minna lasta, küsib ajaloolane Enn Tarvel intervjuus Sirbile, kritiseerides hiljuti skandaalseks paisunud Eesti keskaja uut kontseptsiooni.

Marek Tamm rõhutas ingliskeelset koguteost Läti Henrikust tutvustades (Sirp 22. XII 2011), et Eesti keskaeg on viimase kahekümne aasta jooksul vabastatud tänapäeva legitimeerimise teenistusest, nii et välditakse kunagi toimunu sidumist tänapäeva identiteediotsingute või poliitiliste enesekehtestamistega. Teie olete selle peale öelnud, et akadeemiline ajaloolane peaks püüdma vältida arrogantset distantseerumist identiteediotsingute või poliitiliste enesekehtestamiste üritustest (Sirp 13. I 2012). «Eesti ajaloo» II köide on nüüd järjekordne märk püüdlusest kirjutada rahvuslikust jm ideoloogiast vaba ajalugu.

Enn Tarvel: «Eesti ajaloo» II köite näol on tehtud risti vastupidist. Siin ei ole mingisugust vabanemist ideoloogiast ja poliitikast, kui me räägime euroopastumisest, eeskätt lähenemisest nn muistsele vabadusvõitlusele. Just see osa raamatust on olnud ajendiks jahumisele meedias jm. Muistse vabadusvõitluse osas ei esita koguteos ju sisuliselt mitte midagi uut. Midagi uut ei ole uuritud, ei esitata uusi fakte ega ole ka teadaoleva mõtestamist uutes seostes. Toimunu on taas kord baltisaksa ajalooteaduse ammusest ideoloogilisest perspektiivist lähtudes ümber nimetatud. See on poliitiline ja ideoloogiline ümberkirjutus, samamoodi nagu Nõukogude Liidu okupatsiooni järel nimetati need sündmused feodaalseks röövvallutuseks. Koostaja ja toimetaja rõhutas ilmunud köite peamise voorusena igasuguse päevapoliitika vältimist ja ekspressiivset teaduslikku objektiivsust, ent minu arvates on tegu presentistliku, praegusest ideoloogilis-poliitilisest reaalsusest lähtuva teosega. Raske on veel presentistlikum olla ja kaasaegse geopoliitikaga paremini haakuda. Selle raamatuga ei kaasne mingisugust revolutsiooni või murrangut. Üles on võetud vana euroopalik perspektiiv – baltisaksa lähenemine on ju euroopalik lähenemine – ning seda arendatakse praegu valitsevas euroopalikus pärituules. Nõukogude Liidus olid ajaloolased sunnitud omaks võtma sellise ideoloogilise lähenemise ja mõnel pool on holokausti objektiivset uurimist kriminaalseadustikuga piiratud. Kui meie praegu omad rahvuslikud vaatekohad ajaloos ära unustame, on see liigne püüdlikkus, mis ei ole millegagi õigustatud.

Miks nii on läinud? On ju selge, et «Eesti ajaloo» II köite autorid ei ole kellegi poolt kinni makstud ega kallutatud, vaid tugeva kriitikameelega iseseisvad ajaloolased.

Eks siin on oma osa sisemisel tsensuuril. Vaatenurga kujundab see, keda loetakse, kellega teadusmaailmas lävitakse jne. Ega näiteks Juhan Kahkilt ka nõutud nn Suures Majas otsesõnu, et ta peab kirjutama nii, nagu ta kirjutas. Sisemine tsensuur määras ära selle, et ta kirjutas nii, et see oleks nendele, kellega ta suhtlema pidi, vastuvõetav.

Nii et ajaloolane võiks kirjutada ja kirjutab paratamatult ikka mingitest ideaalidest lähtudes ja selles mõttes ka ideoloogiliselt positsioonilt, oma kaasaja vaatleja pürgimused räägivad ajalookirjutuse juures kaasa? Mina väärtustan ju ajalooraamatut selle järgi, et selle autor on lähtunud nt vägivallavabama maailma poole püüdlemise ideaalist ning sellest lähtuvalt ka ajaloos toimunut edastab, mõtestab ja hindab.

Jah, muidugi. Aga võib olla ka ajaloolasi, kes peavad õigeks vastupidist. Olen kuulnud ladinaameeriklastest, kes on seisukohal, et edenemise seisukohalt on vägivald ja diktatuur aeg-ajalt parajalt doseerituna kasulikud. Seega on võimalikud ka selliseid arvamused ja neist lähtuv ajalookirjutus, rääkimata kõva käe poliitika ihalusest valitsemiskorra hindamisel nii minevikus kui ka olevikus.

Ajaloouurimise politiseeritusest vabanemiseks püüab Marek Tamm võimalikult palju vältida ja vastustada mineviku ja kaasaja seostamist. Oma mullu ilmunud esseekogus toob ta arvukalt häid näiteid põhjendamatute paralleelide tõmbamisest minevikuga, näiteks 1924. aasta detsembrisündmuste seostamine nn pronksiööga jne. Ometi tahaks eeldada, et ajaloos on pidevust enam, kui Tamm seda näha lubab, ning et ajalugu saab ja tuleb hinnata ja kirjutada ikka ka mingitest ideaalidest lähtuvalt. Kas ajaloole saab läheneda täiesti kuivalt, neutraalselt, nimetatagu seda siis teaduslikkuseks või milleks tahes?

Marek Tammel on õigus, et paralleelide tõmbamisega peab olema ettevaatlik, ja ta juhib täiesti õigustatult tähelepanu libastumistele selles vallas. Ometi kahtlen, kas sellist puhtalt säilitavat antikvaarset ajalugu, millest Tamm Nietzsche eeskujul räägib, õieti olemas ongi. Kõik taandub ikkagi ajalookirjutusele, kuigi uurimistöö ise on ajaloos väga oluline. Seda aspekti, tõsise uurimistööga aegamisi kumuleeruvat teavet, ei pane avalikkus aga peaaegu kunagi tähele.

Uurimisele järgneb paratamatult alati ajaloo sõnadesse valamine, uurimise tulemustest jutustuse loomine. Ma ei ole märganud, et ajaloojutustust oleks liiga palju muusika või kas või kujutava kunsti vormis edasi antud. Ja ehkki ajalugu tuleb faktidest ja uurimistulemustest lähtudes kirjutada, ei ole niisuguseid sõnu, mis oleksid täiesti kiretud, igasugu hinnangutest vabad, objektiivsed. Kui uurimistulemused on jutustuse vormi saanud – ja oluline on, et jutustus ajaloost oleks haarav, ka selles mõttes meisterlik –, järgneb järgmise ülesandena veel ajaloo populariseerimine, uurimistulemuste levitamine ning mängu tuleb ajaloo kasvatuslik funktsioon.

Siin ei saa politiseeritusest ja ideologiseeritusest vabaneda, sest nagu igal inimesel on ju ka ajaloolasel ikka mingi positsioon, ehkki ajaloolane loomulikult peab olema kriitiline ja objektiivne. Mingi positsioon, mis tuleb keelest ja harjumustest, inimestevahelistest seostest jne, peab ju olemas olema, seda ei saa niisama lihtsalt kõrvale heita. Kui sellest püütaksegi kuidagiviisi lahti saada lootuses, et nii muututakse hästi teaduslikuks, siis vahetatakse lihtsalt üks positsioon teise vastu ära.

Mina muuhulgas usun ka pidevusse ajaloos mõnelgi juhul enam, kui see on harjumuslik teadlastele ja avalikule arvamusele. Näiteks usun ma, et Vene riigi välispoliitikas XX sajandil on pidevus täiesti olemas ning et nn nõukogude korraga ei kaasnenud midagi erilaadset mujal kui sotsiaalmajanduslikes suhetes ning et jätkusid vanad imperialistlikud vallutuslikud püüdlused ja mentaliteet ning meetodidki. Seepärast on minu arust igati põhjendatud kõnelda ja kirjutada Eesti ajaloo liigendamisel näiteks Rootsi ajast XIII sajandil, aga Vene ajast XVIII – XX sajandil (välja arvatud sealt kolm aastakümmet).

Marek Tamm näib üksjagu vastustavat ka kohtumõistjalikkust, ajaloosündmustele hinnangu andmist ja laabuva tuleviku nimel taunib ta ideoloogiliselt või poliitiliselt motiveeritud minevikumälestiste hoidmist. Järelemõtlev hoiak Vabadussõja mälestussammaste suhtes kohtadel või KGB-laste jt konformistide tegevusele hinnangu andmisel tekitab ometi soovi vastu vaielda. Vabadussambad viitavad siiski enamasti vanavanemate tõesti austusväärsele mälestusele ja vaprusele ning konformism on isegi pehmetes vormides harva midagi enamat kui taunitav. Teie nimetasite raadios tänuväärseid ajaloosaateid tegeva Piret Kriivani küsimustele vastates piiskop Albertit otse inimsusevastaseks kurjategijaks ja Liivimaal toimunut kolonisatsiooniks?

Ikka saab ja tuleb ajaloolasel anda hinnanguid ammu toimunud asjadele. Muidugi ei saa siin lähtuda meie aja normidest ja ideaalidest, vaid tuleb vaadata, mis oli õiguspärane toonaste arusaamade kohaselt. Kuid ka neid ja XIII sajandil mujal toimunut arvesse võttes ei olnud sakslaste ja kristlaste tulek ning see, kuidas Liivimaa kristianiseeriti, sugugi ilmsüütu armutegu. Sõda ja vägivald ning ammugi Alberti kurjategijalik käitumine ei olnud paratamatus ning seda tuleb ka nõnda vaadata.

Samamoodi on meie 1919. aasta maareformiga, kui lähemalt näiteid otsida. Praegu on kostunud ka hääli, mille kohaselt suhtumine sellesse tuleks ümber vaadata. Tõepoolest olid ju maa kaotanud sakslased pärinud või ostnud oma valdused igati seaduslikult ja neil oli omandiõiguse püsimisele õigustatud ootus. Kuid ilma maareformita oleks Vabadussõja käik võinud paratamatult kujuneda teistsuguseks ja eesti ajaloolasena Eesti riigi sündi oluliseks pidades tuleb seda püha eraomandi vastu suunatud reformi õnnestunuks ja õigeks pidada. Ning loomulikult oli sel reformil ka side XIII sajandil toimunuga. 1919. aasta sündmustes rääkis rahva õigusteadvuses kaasa XIII sajandil toimunu ja rahva ajaloomälus katkematult elanud teadmine sellest, et sakslased pole siin indigeenid, autohtoonid, veel vähem põlised maa peremehed, ei olnud seejuures samuti tähtsusetu.

«Eesti ajaloo» II köite autorid on püüdnud distantseeruda ka ajaloolase töö seostamisest identiteediloome küsimustega. Teie olete kirjutanud, et «arhiivist ja arhiivitöötajate tööst oleneb suurel määral meie rahva enesemääratlus, identifikatsioon» (Tuna 2002, nr 2) ja et «Ajalugu on vaja identifitseerimiseks, olgu puhtisiklikult, enda koha kindlaksmääramiseks ühiskonnas ja sugupõlvede vaheldumises, või tervel sootsiumil, eriti rahval. Ajaloota rahvas on nagu orjakari (nagu Tšõngõz Ajtmatovi mankurt, kes ei teadnud midagi oma minevikust). Seepärast vallutajad pööravad ahistatute ajaloole alati nii suurt tähelepanu, seda on vaja võltsida ja maha vaikida» (Sirp 30.07.2009).

«Eesti ajaloo» II köite ideoloogid eksivad, kui nad räägivad, et ajaloolase tööl pole identiteediga tegemist. Nad ise on XIII sajandi alguse identiteedi lammutajad ja ehitavad üles Euroopa ühtsuse identiteeti, transponeerides seda minevikku. Eesti ajaloo II köite autorid ise kirjutavad, et XIII sajandi teisel poolel polnud enam neid, kes mäletanuksid vallutuseelset identiteeti ja et ühine riiklus lõi aluse Liivimaa elanike ühtse identiteedi kujunemisele ristilippude all. Autorite südametunnistusele jääb, kuivõrd need arutelud on otseselt või kaudselt fundeeritud, kuivõrd jäävad soovunelma tasandile. Kummatigi on ilmne, et ajalugu tegeleb identiteediküsimustega. See on täiesti selge. Värskete afroameeriklaste puhul eeldati, et nad ei küsiks, kes oli nende isa või vanaisa või mis oli nende kunagise kauge koduküla nimi. Niisugune oli plantaatorite-kolonisaatorite ideaal. Preislastel kadus põline identiteet aegamööda ja XVII sajandil suri nende keel välja ning neist läksid edasi ainult geenid.

Kas meil suhtutakse Euroopaga assimileerumisse praegu sedavõrd positiivselt, et me võiksime identiteediküsimustel minna lasta? Vallutajate ja koloniseerijate soov identiteeti lõhkuda, sh ajaloo ümberkirjutamise kaudu, näitab, kui oluline on tegelikult identiteet olnud. Tänapäeval võib kuulda arvamusi, et rahva ajalooline mälu on tekkinud ja konstrueeritud alles kirjakultuuriga, Fichte ja Merkeli tegevuse tulemusena ja et rahval endal polnud mingit mälu. Siiski oli rahval ka enne kirjakultuuri teket pidev teadmine, et Rootsi aeg oli hea, ja peaasi – et sakslased olid tulnukad, mitte põliselt siin maal elanud.

Niisiis on ka rahvuslikkus teatav väärtus või ideaal, mida silmas pidades ajalugu kirjutada?

Mis asi on rahvuslik ajalookirjutus?

Kui ajaloolane tunneb, et rahvuslik kuuluvus on talle oluline ja ta uurib, hindab ja mõtestab ajaloos toimunut oma rahvuse juurtest, kestvusest ja heast käekäigust hoolides, seejuures muidugi kriitiliseks ja ausaks jäädes, mitte fabritseerides ja vassides, siis on ehk tegu rahvusliku ajalookirjutusega?

Jah, ikka on rahvuslikkus oluline. Andrei Hvostov on olnud rahvuslikkuse suhtes ajaloos lausa tõrjuv (et mitte öelda: põlastav). Ometi on opositsioon rahvuslikult kallutatud versus objektiivne ajalugu põhjendamatu dilemma, olgugi et öelda, mis on rahvuslik ajalookirjutus, ei olegi nii kerge. Kas rahvuslikkuse määrab ära autori rahvus või häälestatus või kasutatud keel või uurimisobjekt, näiteks maa, kust aines pärineb? Või veel midagi muud? Ega siis ometi mitte tõepoolest politiseeritud rahvuslik-kultuuriline kallutatus! Kui hollandlane kirjutab omas keeles Kreeka ajaloost, mis see siis on? Küllap ikka rahvuslik ajalugu. Hollandi? Need ei olegi nii päris lihtsalt vastatavad küsimused.

Lõpetuseks, olete kriitiline ka muistse vabadusvõitluse nimetusest loobumise suhtes. Ses osas näib tõesti veel küsimusi õhus olevat ja pole lihtne lõpuni mõista, miks Eesti keskaja köite autorid ja erialainimeste ring sellega nii ühemõtteliselt, üksmeelselt ja enesestmõistetavalt päri on olnud?

Põhjendus, et keskajal ei tuntud vabadust, rahvust ja riiki tänapäevases mõistes, on tõepoolest ülimalt kummastav. Ega Liivimaa päriselanikud ei tundnud ju keskaegseid juriidilisi arusaamu vabadustest (privileegid, immuniteedid), millele raamatu autorid osutavad. Seda, et nende maale võõrad sisse tungisid, nad siiski tajusid hästi, mida tõendavad nende visad antieuroopalikud aktsioonid. Kõik terminid ei pea ju rahvusvaheliselt kattuma, soomlastelgi on päris oma sõna isoviha tähistamas Põhjasõja-aegset vene okupatsiooniaega.


Tagasi üles