Andres Herkel: kes volikokku ei lähe, ei pea kandideerima

Andres Herkel Foto: Toomas Huik / Postimees

Vanamoodi jätkates võib juhtuda, et sügisesed peibutuspartidest küllastatud valimised purustavad eeskätt haritud publiku jaoks uuesti kõik lootused, kirjutab riigikogu liige Andres Herkel.

Rahvakogu ettepanekute hulgas oli üks populaarsemaid soov keelata riigikogu liikmete kandideerimine kohalikel valimistel. Ettepaneku populaarsus on tähelepanuväärne ning sisu peegeldab ilmekalt silmakirjalikkust, millel on lastud Eesti poliitilises ruumis pikalt kujuneda.

Ühelt poolt on lihtne öelda «ei». Õigust kandideerida ei saa kelleltki ära võtta ilma põhiseadusega pahuksisse minemata. Teiselt poolt on olukord enam kui jabur: riigikogu liikmed võivad kandideerida, kuid volikogusse nad kuuluda ei tohi. Üldjuhul ongi nad suurimad häälekogujad, kuid volikogudes võtavad nende asemel kohad sisse hoopis teised inimesed – asendusliikmed, et mitte öelda variisikud.

Lahendusi on põhimõtteliselt kaks. Esiteks n-ö džentelmenide kokkulepe, et kandideerivad vaid need, kes hakkavad ka volikogudesse kuuluma. Ja teiseks võimalus taastada riigikogu liikmete volikogudesse kuulumise õigus.

Esimese lahenduse vastu räägib kesine poliitiline kultuur ja parlamendiparteide võimetus selliseid kokkuleppeid teha. Teise lahenduse vastu räägib aga selle suhteline ebapopulaarsus ning võimalikud põhiseaduslikud argumendid, mida on esitanud kunagine õiguskantsler Allar Jõks. Niisiis – nokk kinni ja saba lahti ja siis jälle vastupidi!

Heitkem pilk ajalukku. 2002. aastal vastu võetud seadusega kehtestati riigikogu liikmete volikogudesse kuulumise keeld alates 2005. aasta kohalikest valimistest. 2005. aastal avastas uus riigikogu, et selle piirangu võiks siiski maha võtta. Sellele reageeris õiguskantsler Jõks, kes leidis, et piirang peegeldab võimude lahususe ja ametite ühildamatuse põhimõtteid ning selle mahavõtmine pole põhiseaduspärane.

Lõpuks jõudis õiguskantsleri ja riigikogu vaidlus riigikohtusse. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tegi otsuse 14. oktoobril 2005. aastal ehk kaks päeva enne valimisi. Kampaania oli lõpusirgel, kui anti teada, et riigikogu liikmed siiski ei saa volikogudesse kuuluda.

Kuid riigikohtu põhjendus polnud sama, millest kõneles härra Jõks. Riigikohus leidis, et seaduse tagasimuutmine toimus liiga vähe aega enne valimisi ja see võis mõjutada tulemusi. Seega oli tagasilükkamise põhjus muudatuse ajastus, mitte selle sisu. Teiste sõnadega, tagasimuutmine võib isegi võimalik olla, kuid mitte enne, kui tänavused valimised on seljataga.

Kummati said riigikogu liikmed ja ministrid korraliku tulemuse nii 2005. kui ka 2009. aasta kohalikel valimistel. Seega võib järeldada, et kui volikogudesse kuulumise keeld mõjutab riigikogu liikmete valimistulemust, on see mõju siiski üsna vähene. Üldiselt valitakse tuntud nimesid ja inimesed ei hakka sedelit täites juurdlema selle üle, kes kuhu läheb või saab minna.

Ilmselt ongi tegemist kahe esmapilgul vastuolulise käitumismustriga. Valikusituatsioonis eeldatakse, et kõik, kes on lasknud end valimiseks üles seada, on teinud seda siiralt. Aga kui saadakse teada, et tegelikkuses see päris nii ei ole, siis hakatakse nõudma, et volikogudesse kuulumise keelu kõrval peab kehtima ka kandideerimise keeld.

Väide, et volikogusse kandideeritakse, sest kui uutel valimistel riigikokku ei pääseta, võetakse volikogus koht sisse, pole päris siiras. Valdavalt on riigikogu liikme eesmärk ikkagi riigikogu mandaat.

Tallinna volikogu 79 liikmest on praegu tervelt 53 asendusliikmed. Asjaolu, et vahepeal olid riigikogu valimised, ei ole avalikkusele vähetuntud asendusliikmete osa kasvu piiranud. Asendusliikmete suhtes oleks ausam, kui nad saaksid ise osaleda olulistes valimisdebattides, olla Tallinna ringkondade esimesed ja teised numbrid, mitte teiste häältest sõltuvad igavesed statistid.

See on halvasti mõjunud ka praeguse Tallinna volikogu autoriteedile ja nähtavusele. Volikogu liikmetel puudub tõsiseltvõetav mandaat. Viieteistkümnest 2009. aasta suurimast häälekogujast ei kuulu praegu Tallinna volikokku mitte keegi! Üle tuhande hääle kogus toona 40 kandidaati, kuid nendest on praegu volikogus vaid kuus. Riigikogule on liikmeid kaotanud ka Tartu, Pärnu ja teiste omavalitsuste volikogud, kuid kusagil pole pilt nii trööstitu kui Tallinnas.

Kuid tuleme tagasi probleemi alguse juurde. Kui 2005. aasta valimistel oli riigikogu liikmete volikokku kuulumise õigus kuni kampaania viimaste päevadeni lahtine, siis 2009. aastal olid mängureeglid ammu kõigile teada. Erakonnad tegid külma arvestuse, et nimed töötavad, ja nii kandideerisid isegi ministrid, vaid mõni otsustavam (Lukas, Aaviksoo) ajas sõrad vastu. Nood said selle eest muidugi laita ning «tehnoloogidel» jäi õigust üle – nägite, nimed ju töötavad!   

Paraku jäi tähelepanuta medali teine külg. Sellised manipulatsioonid õõnestavad üldist usaldust esindusdemokraatia vastu ja need siirded ulatuvad palju kaugemale kui ühtedel valimistel saadud lisahääled. On aeg aru saada, et nüüdseks küpsenud rahulolematus ja Rahvakogus väljundi leidnud demokraatiadebatt on suuresti just selliste manipulatsioonide tagajärg.

Ometi on enam kui kaheldav, et sügisel toimuvateks volikogude valimisteks midagi muutub. Seadust muuta on hilja ning «džentelmenide kokkulepe» näib võimatu. Selle küsimuse tõstatamine on põrkunud soovimatusele midagi ette võtta. Seevastu mantrat, et riigikogu liikmed (ja ministrid) peavad kandideerima, korratakse erakonnakontorites jälle.

Jah, riigikogu liikmetel on põhiseaduslik õigus kandideerida ja üldjuhul on tegemist kohalike volikogude jaoks pädevate inimestega. Aga praeguses olukorras kandideerimine on sõge, sest silmakirjalikkus poliitikas selle tagajärjel vaid kasvab.  

Neli aastat tagasi oli siinkirjutajal väike õigustus. Ütlesin, et edu korral kavatsen tegutseda Põhja-Tallinna halduskogus, mida olen ka teinud. Kuid keskerakondlik tsentralism on linnaosade halduskogud nii tasalülitanud, et nüüd on selle põhjenduse kasutamist iseendalegi keeruline seletada. Ja mandaat volikogus on ikkagi selleks, et see vastu võtta ning kui niisugust kavatsust ei ole, on õigem seda mitte püüda.

Kui me vanamoodi jätkame, võib teoks saada järgmine arengukäik. Rahvakogu heas usus tehtud ettepanekuid analüüsitakse ja eksperdid sõeluvad üht-teist väärtuslikku välja. Enne suve jõuavad riigikogu erakonnad arusaamale, et mõned seadusemuudatused on vajalikud. Seda pole ehk nii palju kui optimistid loodavad, aga midagi siiski. Demokraatiadebatt annab õhkõrna tulemuse.  

Aga sügisesed peibutuspartidest küllastatud valimised purustavad eeskätt haritud publiku jaoks uuesti kõik lootused. Midagi pole muutunud, erakonnad peavad oma valijaid nõmedaiks, sest nimed töötavad ja peaasi on hääled, hääled … Ja nende häältega toimivad pealinna volikogus edasi statistid, kellel endal pole ei häält ega nägu. Neile pole enda näitamiseks võimalustki antud, nad on alati justkui kellegi laia selja varjus.

Head kolleegid riigikogu kõigis fraktsioonides! Me ju ei taha sellist arengut – või kuidas?!