Nali naljaks, parajaks farsiks, et mitte öelda inetuks, väiklaseks ja liiga isiklikuks aga kindlasti on Eesti Filmi Instituudi – siinse filmikunsti peamise rahastaja – uute juhtide valimisega seotud intriig, millest avalikkuse ette on jõudnud vaid, ja õnneks, jäämäe pealmine osa, viimastel nädalatel muutunud küll.
Tontegi – peale «võimukate tegutsemismaneeridega» (EPL, 25.02) ülemtondi Edith Sepa (ja tema peaprodutsendikandidaadi Piret Tibbo-Hudginsi) – on juba rohkem kui üks. Ka vastaskandidaat Anu Veermäed on tondistatud ja ette umbusaldust avaldatud, ühes sellega ka tema peaprodutsendikandidaadile Heini Druile. Vaatamata asjaolule, et valimisplatvorm on igati asjalik ja pakub ka seisukohtades huvitavat alternatiivi Sepa-Tibbo omale.
Selleks et konkurssi ebaõnnestunuks kuulutada – et kumbki kandidaat ametisse ei saaks –, on sepitsetud pöördumisi, nii mitu, et raske on eristada mustandeid puhtanditest, ringlusse läinuid mitteläinutest, käiku on lastud solvanguid ja kontrollimata fakte, loogilistest vastuoksustest rääkimata.
Kord nõutakse kandidaatidelt filmialast pädevust, siis jälle mitte, kõike ühes ja samas kirjas. Tibbo-Hudginsi tegevuses nähakse juba ette korruptsiooniohtu – uurimata täpsemalt, mida ta kavatseb oma osalusega stuudios Allfilm teha –, samas jäetakse tähelepanuta, et kultuurkapitali filmi sihtkapitalis jagatakse sujuvalt raha ka iseenesele; olgu-olgu, kui taotleja ja jagaja isik ühtivad, tuleb hääletamisel ruumist korraks lahkuda.
Kas selleks, et ennast rumalaks teha, on võimalik veel midagi korda saata?
Sealjuures pole suudetud ära rääkida ühtki tõsiseltvõetavat, professionaalse filmitaustaga – seda eelkõige – inimest, et too võrdväärsena praeguste kõrval seisaks. Küll aga on õnnestunud jätta mulje, et konkursi tühistamist ja uute otsingute alustamist soovib kogu filmirahvas, vähemalt selle eliit. Miks ei seisa siis selle nimel kõik erialaliidud?
Valikut saab teha ikka ja ainult olemasolevat arvestades, kainelt ja kaalukalt platvorme kõrvutades – pealegi kuulub nõukokku kaks filmiüldsuse esindajat, kes on sinna valitud veel ÜHISE võitluse tulemusena, millest praeguseks on küll järel ainult riismed.
Asi ei jäta filmivaldkonna eneseväärikusest kuigi head muljet. Nagu seesinane arvamuski siin, kahjuks. Igal juhul väärib eesti film oma juhte.
